/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
:format(webp)/nginx/o/2021/11/29/14230873t1h8f8e.jpg)
Kohe-kohe ongi jõulud käes, tuues pimedasse aega valgust ja helgust.
Küllap on enamikul täiskasvanuil mõni ilus mälestus oma lapsepõlve jõuludest (jah, paljudel on see siiski hoopis nääridest). Olgu siis unistuse täitumisest, kui kingipakis peitus ihaldatud mänguasi, koos vanemate või vanavanematega ehitud kuusepuust, valge pika habemega taadist, kelle hääl oli kangesti isa hääle moodi, kirikus jõuluteenistusel käimisest, üheskoos pidulauas istumisest.
Kui lastele tähendavad jõulud eeskätt jõuluvana ja kingitusi, siis täiskasvanud peavad oluliseks võimalust korraks aeg maha võtta ja veeta aega oma lähedastega. Olla tänulik selle eest, mis antud.
Saarte Hääle jõululehes saavad sõna kolm saarlast, kes võivad saatust tänada ellujäämise eest. Poiss nimega Oskar, keda ei murdnud enneaegne sünd, kuri viirus ega 13 operatsiooni. Nüüdseks ammugi täiskasvanud Laura, kes kuuenda klassi tüdrukuna püüdis pääseda põlevast koolimajast ja neljanda korruse kõrguselt alla kukkus. Taavi Eigo, kes koos teise loomapidajaga läks alumiiniumist pargasega Loonalaiult veiseid ära tooma, pargas läks aga tormises Atla lahes ümber.
Küllap teavad paljud meist veel mõnd imelise pääsemise lugu. Ja mõnigi meist on ise pääsenud.
Jõulud on aeg, mil mõelda sellele, mis oli, ja sellele, mis on. Aeg mõelda nendele, kes olemas, ja nendele, kes lahkunud. Ning leida pisutki aega nende jaoks, kes on sunnitud pühad veetma üksi.
Kaunist jõuluaega!