AILE VAHER ⟩ Südamekodus on hinged hoitud

Kolm hingehoidjat, kes on südamekodus erinevatel aegadel töötanud: Tiina Ool, Toomas Häng ja Aile Vaher. Foto: Saaremaa Südamekodu

"Hingehoidja töö on kohati üsna raske, samas leidub selles palju rõõmu. Kõik on tasakaalus, nagu enamik asju siin elus," kirjutab Saaremaa Südamekodu hingehoidja Aile Vaher.

Kui 2020. aasta kevadel tabas meie väikest Eestit uus, senitundmatu haigus, rahvasuus koroonaks kutsutud, tõi see lisaks hulgale tervisehädadele kaasa inimeste isoleerituse. Ega midagi head sellest perioodist, kus tuli distantsi hoida ja maski kanda, eriti meenutada ole. Terve rodu inimesi tabanud piirangute hulka kuulus hooldekandeasutuste külastamise keelustamine. See tähendas aga, et sealsed elanikud jäid väga üksi. Jah, hooldekodudes on personal, aga töötajail on omad tööülesanded, millega enamasti hoolitsetakse klientide füüsilise toimetuleku eest. Inimene ei ole siiski ainult füüsiline olend. Vaimse ja hingelise tasakaalu eest hoolitsemine on sama oluline.

Kuigi loomult on inimesed väga erinevad – mõni tunneb suhtlemisest suuremat puudust kui teine –, langeb end üksikuna tundva inimese elukvaliteet ja suureneb stressitase.

Üks väheseid häid asju, mida koroonaviirus endaga kaasa tõi, oli hingehoidja ametikoha loomine haiglates ja hooldekodudes. Paraku saab riigipoolne rahastus koos lõppeva aastaga otsa ja seetõttu on paljud hooldekodud kas juba loobunud või loobumas hingehoidja teenusest.

Tänase seisuga on Saaremaal veel ametlikult olemas hingehoidja Kuressaare haiglas, kus seda ametit peab EELK vaimulik Tiina Janno, ja Saaremaa Südamekodus, kus töötab selle loo autor.

Hingehoid ei ole misjon

Hingehoidjana saab töötada inimene, kel on teoloogiline haridus või kes on läbinud vastava koolituse. Hingehoidlik vestlus ja tugi toimuvad abivajaja tingimustel ja rütmis. Hingehoidliku vestluse aluseks on vaikimiskohustus ja konfidentsiaalsus. Hingehoidja austab inimväärikust, inimõigusi ja usulisi veendumusi inimese taustast, väärtushinnangutest või maailmavaatest olenemata. Hingehoidjaga saab vestelda ka religioossetel teemadel, aga hingehoid ei ole misjon ega kuulutustöö.

Hingehoid tähendab inimese toetamist ja mõistmist, elujulguse ja lootuse otsimist ka nendes olukordades, kus lootus kustuma hakkab. Surm on hooldekodudes kahjuks sage külaline. Nii lein kui ka lähedase raske haigus võivad põhjustada hingelise kriisi ja on väga oluline, et leiduks keegi, kes kuulaks, pakuks tuge ja mõistaks. Vahel piisab sellestki, kui lihtsalt inimese kõrval olla.

Saaremaa Südamekodus on hingehoidjad olnud ametis alates 2021. aastast. Esimene hingehoidja oli usuteadust õppiv ja hooldajana töötanud Toomas Häng, siis Kuressaare Laurentiuse koguduse abiõpetaja Tiina Ool.

Viimane poolteist aastat, mil olen hingehoidjana südamekodus toimetanud, on olnud omanäoline. Tööl olen ühel päeval nädalas – enamasti reedeti – ja on kujunenud traditsiooniks, et sel päeval viin läbi ka palvuse, mida meie maja rahvas kutsub kirikutunniks. Seal me laulame, palvetame, on ka lühike kõne.

Kuna vanemas eas inimestel on nägemine veidi kehvem, siis kasutame lauluvihikuid, kus laulusõnad on suurema kirjaga. Osalejaid on keskmiselt paarikümne ringis, vahel ka enam. Kord kuus käib kirikutundi läbi viimas õpetaja Tiina Ool, kes jagab soovijatele ka armulauda. Olen kutsunud aeg-ajalt ka külalisi teistest konfessioonidest. Nii on meil tänavu olnud külalisteks Eesti apostlik-õigeusu koguduse preester Roland Tõnisson ja Leisi baptistikoguduse diakon Janek Järveots. Meeldejääva kontserdi andis suvel pereansambel Eluallikas. Alati oodatud külaline on ka piiskop Anti Toplaan, kes käis kevadel õnnistamas Südamekodu uut osa ja on siin varem läbi viinud mitmeid jumalateenistusi. Suurematel kirikupühadel on soovijatel olnud võimalus minna Kuressaare Laurentiuse kirikusse jumalateenistusele.

"Ma nii ootasin sind!"

Kirikutund on Südamekodu elanike hulgas väga oodatud, nii et kui mõnel teisel päeval juhtun majas liikuma, siis küsitakse, et kas täna kirikutund ikka ka on.

Ülejäänud osal päevast külastan Südamekodu elanikke. Näiliselt nagu ei teegi midagi – ainult kõnnin mööda maja või siis istun ja ajan juttu, aga selline see amet on.

Väga hea koostöö on Südamekodu juhataja Piret Piheliga ja personaliga, kellelt saan vajaliku info, keda esmajärjekorras külastada. Kas on siis tegu surijaga või on kellegi seisund halvemaks muutnud või on keegi lihtsalt nukker. Loomulikult on ka neid, kes vestelda ei soovi ja ega siis ei peagi. Olgu öeldud, et hingehoidja poole võivad pöörduda ka eaka või patsiendi lähedased ja maja personal.

Kohati on see töö hingeliselt üsnagi raske ja samas on ka palju rõõmu. Kõik on tasakaalus, nagu enamik asju siin elus. On väga südantsoojendav kuulda, kui öeldakse, et ma nii ootasin sind. Või et tänane päev läheb ruttu, sest saab kirikutundi. Või et millal sa jälle tuled ja tule ikka minu juurde ka.

Rõõm on ka sellest, et vaatamata riikliku toe kadumisele on Südamekodu otsustanud, et hingehoidja võib jätkata ka uuel aasta,l ja ma usun, et kõige suurem rõõm on sellest eelkõige Südamekodu elanikel.