/nginx/o/2021/09/30/14106203t1heeba.jpg)
Tahame seda või mitte, sõja-aastad ja okupatsiooniperiood on osa meie ajaloost. Ning neid inimesi, kes selle vastu huvi tunnevad, jagub. Iga suvi külastab meie saari nii sise- kui ka välisturiste, kes soovivad näha kohti, kus II maailmasõja ajal lahinguid löödi, missugustes tingimustes elasid sõjaväelased või mida kujutasid endast Nõukogude raketibaasid või rannakaitsepatareid.
Paraku on suur osa meie militaarajalooga seotud kohtadest hävimas või juba hävinud ning selles oleme suuresti ise süüdi. Kui Nõukogude väed välja viidi, jäid kordonid tühjaks ja järelevalveta. Eks ikka kohalikud olid need, kes neid kohti rüüstamas käisid, viies kaasa kõik, mis viia andis, sest "äkist läheb tarist". Küllap läkski, aga vahest oleks ka ilma hakkama saanud.
Kui neid kohti poleks sellisel moel lõhutud ega tühjaks tassitud ning uutel omanikel ja omavalitsustel olnuks huvi ja raha neid hoida ja säilitada, võiks Saare maakonda kui endist piiritsooni külastada palju rohkem militaarajaloost huvitatud turiste kui praegu. Ja meil võiks olla üsna mitu põnevat kohta, mida lisaks Kaali kraatrile, Angla tuulikutele, Kuressaare linnusele ja Panga pangale oma külalistele näidata. Aga see on vaid "oleks".
Seda enam väärivad kiitust need ettevõtlikud inimesed, kes militaarajalugu järgmiste põlvkondade jaoks talletada püüavad: Orissaare lähedal Põripõllu külas tegutseva Saaremaa sõjavaramuuseumi, Sõrve militaarmuuseumi ning mullu Liiküla piirivalvekordonis avatud Saare Pargi elamuskeskuse vedajad.
Tänases Saarte Hääles kirjutame Tallinnas elavast Kristo Pärnikust, kes on ära teinud suure töö, pildistades drooni abil üles nõukogudeaegseid sõjaväebaase Saaremaal, tutvustades neid sotsiaalmeedias ning korraldades huvilistele ekskursioone. Tubli töö!
/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)