Olles ise kaitseväe veteran ja käinud samal missioonil, paneb selline käsitlus mõtlema meie riigis valitsevale suhtumisele. Tundub, et neid mehi ja naisi, kes on oma riigi heaks andnud rohkem kui paljud teised, ei osata piisavalt hinnata. Mäletatakse vaid halba ja ka ajakirjandus tuletab meelde ainult seda, mis viimastel eluhetkedel juhtus. Keegi ei süvene, miks asjad niimoodi läksid.
Mina tean, miks tema elutee nii keeruliseks muutus pärast kaitseväeteenistust. Ta kannatas diagnoosimata posttraumaatilise stressihäire (PTSH) all. Kahjuks ei ole tema ainus veteran, kelle elu on selle tõttu lõppenud suitsiidiga ja kardan, et ta ei jää viimaseks. Põhjuseks on asjaolu, et meie seadusandlus ei sunni inimesi sellise häire puhul ravile. Kui inimene ise kinnitab, et temaga on kõik korras, siis tema väitele lihtsalt jäädakse lootma. Korduvalt väitis ta mulle, nagu ka kohtus, et on täiesti selge mõistusega. Kahjuks ei olnud see nii.
Vesteldes temaga, kuulsin korduvalt samu lauseid, mis viitasid sellele, et ta oli kinni jäänud ajas ja kohas, kus tema trauma tekkis. See, et temast sai kurjategija või et ta lõpetas oma elu suitsiidiga, ei olnud tema vaba valik. Enne traumeerivaid sündmusi oli ta kindlameelne mees, kelle eesmärk oli kaitsta ja teenida oma riiki.
Ta ei olnud ainus, kellel selline probleem on. Sarnases olukorras veterane on palju, kuid nad on sageli unustatud, sest kui inimene ise abi ei otsi, siis abi talle ei anta. Sellise vaimse häire puhul on aga vaja rakendada sundravi. Teda ei tohiks hukka mõista, eriti kui ta on oma elu kaotanud just tänu vaimsele häirele.