TAAVI KURISOO ⟩ Tuuleparkide hinnast ja kasust

Meretuulepark Foto: SOFIE REGNANDER/ GOTLANDS ALLEHANDA

"Tuugenite teemaga on meil nagu oli pärast teist maailmasõda suitsetamisega – seda reklaamiti toona kui head kopsutrenni tuberkuloosihaigetele. Suitsetamine oli popp ja uuendusmeelne," kirjutab Taavi Kurisoo (Isamaa).

Samal ajal oli juba teada, et suitsetamine tekitab kopsuvähki, aga tubakafirmade majanduslik huvi oli tugevam. Nüüd reklaamitakse tuugeneid kui rohelist tehnoloogiat maailma päästmiseks. Tegelikkus on aga sellest kaugel.

Energeetikakompotis on mõned tuulepargid kindlasti omal kohal, kuid praegune kampaania meenutab pigem hullust kui mõistlikku energiaportfelli ülesehitust. Ümber Saaremaa merre on planeerimisel mitmed megatuulepargid ja Saaremaale on lisaks praegustele tuugenitele planeeringus 21 võimalikku tuulepargiala. Kui kõik need arendused teoks saaksid, siis suudaks Saaremaa oma tuugeniparkidega tuulise ilma korral katta ilmselt poole Euroopa tarbimisvajadused.

Mis me vastu saame?

Kõlab ju uhkelt, aga me peame enda käest küsima, mida selle eest vastu saame?

- Elukeskkonna, kus elamine on paljudele võimatu ning kohustuse suuresti eksporditav energia maksumaksja rahaga kinni maksta.

Elukeskkond ei halvene mitte selle pärast, et tuugenit on kole vaadata, vaid seetõttu, et tuugenitest kostab kuuldav heli. Mis Sopi-Tootsi tuulepargi näitel levib kaugelt üle 10 km ning on pidev ja äärmiselt häiriv ning teeb normaalselt elamise ja öösiti magamise kohati võimatuks.

Sellest oluliselt kahjulikum on kõrvale kuuldamatu infraheli, mis häirib siseorganite tööd ning mõjub psüühikale, tekitades unehäireid, närvilisust, peavalu jne.

See mõju ei avaldu loomulikult ainult inimestele. Meres põgenevad tuugenite lähistelt kalad ja maal loomad kümnete kilomeetrite kaugusele. Just infrahelist põhjustatud häiringute pärast.

Saaremaa maismaale kavandatavad tuuleenergia tootmise alad jaotuvad üle terve saare. Plaanide teostumisel ei jää Saaremaale ühtegi piirkonda, kus oleks tagatud müravaba (ka inframüravaba) elukeskkond. See toob ilma ühegi kahtluseta kaasa elanike väljarände ja viib valla allakäiguspiraali.

Selle teadmise taustal oli äärmiselt kummaline lugeda vallavanema 21. jaanuaril avaldatud kirjutist, kuidas tuulepargid toovad kaasa palju positiivseid mõjusid ning pani teda juba ette oodatava maksuraha kulutamist planeerima.

Ma pean tema indu veidi jahutama, sest tema toodud "mõõdetavad ja käegakatsutavad" arvutused on tudisevatel savijalgadel.

Nii näiteks sätestab keskkonnatasude seaduse § 212 lg 7, et "Meretuulepargi mõjuala käesoleva seaduse tähenduses on Eesti Vabariigi piirkond, mis ulatub meres paiknevast tuuleelektrijaama torni keskpunktist kuni 20 kilomeetri kaugusele". Ehk kuna suur osa planeeritavatest meretuugenitest jääb mõjualast välja, ei saa laekumise arvutuse alusena kogu tuulepargi võimsust arvestada.

Me teame, et tugeva tuule korral on elektri börsihind üsna madal. Kui nüüd lisanduks börsile veel arvutuses olnud 1400 MW tuulikupark, siis langeb energia börsihind tuule korral veel suurusjärgu võrra. Vallavanema pakutud 50 €/Mwh kohta ei ole seetõttu kaugeltki reaalne. Parimal juhul saame selle näite puhul rääkida 1,4 miljoni asemel paarisajast tuhandest eurost aastas.

Liigne optimism

Ka meretuuleparkide tõttu maakonda tekkivate töökohtade osas on vallavanem ehk natuke liiga optimistlik. Nimelt käib meretuuleparkide hooldamine spetsiaalsete laevadega, mis ilmselgelt ei pea oma meeskondi komplekteerima lähimast sadamast. Seega ei pruugi tekkivatel töökohtadel olla olulist mõju Saaremaa majandusele.

Samas teame, et maksumaksjal tuleb tuuleparkidele peale maksta miljardeid. Juttu on olnud 2,65–5,2 miljardist eurost 20 aasta peale. Miks? Sest kui tuul puhub, siis planeeritavate võimsuste saavutamise korral on börsihind nulli lähedane. Seega oleks nende rajamine majanduslikult mõttetu. Kuna me teatud piirist alates ei suuda enam voolu Eestis ära tarbida, siis ekspordime selle nullilähedase börsihinnaga välismaale. Need miljardid kogutakse aga kokku taastuvenergia tasuga, mis lisatakse ka saarlaste elektriarvetele.

Ehk et meretuuleparkide rajamise eest maksab meie maksumaksja, elukeskkonna- ja tervisekahjud jäävad meie rahvale, aga odava elektri ekspordime suures osas välismaale.

Kõige tipuks ei ole tuuleenergia keskkonnasõbralik tehnoloogia. Euroopa liidus on roheline (keskkonnasõbralik) see energia, mis on poliitikute poolt riikide huvide vahelise kompromissina roheliseks kuulutatud. Näiteks mõni aeg tagasi otsustati, et nafta on reostav fossiilne kütus, samast puuraugust tulev gaas aga puhas ja keskkonnasõbralik.

Nii on ka tuuleenergiaga. Meretuuleparkide puhul on kogu see materjal, mis läheb tuuliku jala stabiliseerimiseks merepõhja, tuulik ise, ülekandeliinid, hektarite suurune alajaam rannikule, uued kõrgepingeliinid kogu selle energia transportimiseks jne, väga suure keskkonnajalajäljega. Lisaks peame tuuletu ilma puhuks töökorras hoidma nn juhitavad võimsused ehk põlevkivijaamad ja ilmselt ka rajatava gaasijaama. Tõsiseltvõetavaid salvestustehnoloogiaid, mis kataks meie riigi vajadused, veel olemas ei ole.

Me ei peaks planeeringute väljatöötamisel süüdistama valla ametnikke. Nemad täidavad neile pandud ülesandeid. Kuna tegemist on kõigi meie elu aastakümnete jooksul mõjutava üliolulise küsimusega, pean õigeks, et praegune volikogu ei kehtestaks valla üldplaneeringut sellisel kujul, vaid jätaks selle sügisel valitavale volikogule. Siis saaksime koos rahvaga need äärmiselt olulised teemad veel kord läbi arutada ning rahvas saaks sügisestel valimistel otsustada, kas nad soovivad sellisel kujul tuuleenergiaparke või ei.