INTERVJUU ⟩ Solistica toob Kuressaarde 62 noort lauljat üle terve Eesti

KORRALDUSTIIM: Osa eelmise ja ka selle aasta õpilasmeeskonnast. Vasakult Elizabeth Õunpuu, Laine Lehto, Kätlin Tamm, Kätriin Allik, Leo Sollich, Indrek Jaaska, Merle Rekaya, Romet Metsamaa, Oskar Kastein ja Geito Jermolov. Noored vabatahtlikud on Saaremaa gümnaasiumi, Kätlin KTGst. Foto: Gert Lutter

Kuressaares Thule kojas 31. jaanuarist 1. veebruarini kestva Eesti noorte lauljate konkursi Solistica lõppvõistlusele pääses kokku 62 lauljat. Valiku tegi demode põhjal žürii, mille koosseisu kuulusid Mare Väljataga, Priit Pajusaar ja Raul-Stig Rästa. Raadio Kadi "Keskpäevas" rääkis lauluvõistlusest peakorraldaja Merle Rekaya.

Festivalini on veel mõned päevad. Kas praegu on see etapp, kus kõik on põhimõtteliselt valmis? Või on see pigem selline hetk, kus vahepeal tundus, et kõik on korras, aga nüüd tundub, et midagi pole veel valmis – nagu enne esietendust, kui kõik justkui sujub ja siis ühel hetkel enam ei suju?

Ütleme nii, et minu jaoks oli väga pingeline nädalavahetus, aga pärast seda on pilt selgem. Kõik, mis peab töös olema, on töös, ja ma tean, et töö käib. Meie tänavune teema – merendus ja kalandus – on just viimase nädalavahetusega ilusti paika loksunud. Kõik, mis veel meie kodulehel avalikuks tuleb, hakkab nüüd ka osalejate ja publiku jaoks avanema.

Kui ma õigesti mäletan, siis esimesse vooru saadeti 241 demo ja neist valiti välja 60?

Jah, meil on 62 osalejat kolme vanuserühma peale. Võib-olla sel aastal on paar inimest rohkem, aga laias laastus jääb see number samaks, sest žürii hindab esimeses voorus punkte ning ajapiirangud kontsertide ja proovide osas määravad samuti piirarvu.

Osalejaid oli siis peaaegu kõigist maakondadest?

Jah, praktiliselt küll. Igas maakonnas on õpetajaid, kes teevad hingega tööd, et Eesti muusikataevas oleks tulevikus kirkaid tähti täis.

Sul läks selles mõttes hästi, et sina ei pidanud eelvooru otsuseid tegema – selleks olid need "õnnetud" inimesed, kes žüriis istusid.

Ei noh, polnud nad nii õnnetud midagi!

Aga kui palju sa ise neid demosid kuulasid? Kas jõudsid üldse tutvuda sellega, mida konkursile pakuti?

Mina meeskonna juhina kunstilise poole valikutes otseselt ei osalenud – selleks on meil Pilvi Karu ja Laine Lehto, kes tegelevad selle tööga.

No jah, aga sa oled ju uudishimulik inimene. Mina sinu asemel oleksin kindlasti vähemalt natuke piilunud, mis sinna saadeti.

No eks ma natuke ikka piilusin, aga et täielikku pilti saada, oleks pidanud kõigi materjalidega põhjalikult tutvuma. See on siiski kunstiinimeste valdkond – nad teavad, mida nad kuulevad ja oskavad seda analüüsida.

Ma küsin seda ka seetõttu, et sa oled emakeele ja kirjanduse õpetaja. Kas sinu jaoks on sõnum, mida noored oma lauludes kannavad, sama oluline kui meloodia?

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeval tegime otsuse, et meie lõppvoorus kõlab ainult eesti autorite muusika. See võib küll olla ingliskeelne või mõnes muus keeles, aga oluline on, et see oleks kas omalooming või eesti autori loodud.

Enamik laule on siiski eestikeelsed ja mulle väga meeldib see suundumus – meie konkursil osalejad, 4.–12. klassi lauljad, on hakanud oma sõnumi peale tõsiselt mõtlema. Nad saavad aru, mida nad oma lauluga edasi annavad. Ingliskeelsete lugude puhul ei olnud see varasematel aastatel alati nii.

Selle konkursiga kaasneb ka mitmesugust lisategevust. On olnud aastaid, kus mõni žürii liige annab enne finaali oma kontserdi. Sel aastal toimub üks vahva üritus Saare KEK-is, mis algab väikese kontserdiga ja jätkub... noh, ütleme, et natuke teistmoodi. Kas see on vajalik mingil kindlal põhjusel või pigem lihtsalt selleks, et kuna inimesed on koos, võiks midagi veel korraldada? Et asi ei jääks ainult võistlemise tasandile?

Jah, sa oled oma teise mõttega üsna täpselt tabanud põhjust, miks see idee tekkis. Kuna inimesed on koos, siis võiks luua midagi sellist, kus me ei ole konkurendid, vaid saame lihtsalt mõnusalt koos aega veeta. Sellepärast viisime ürituse Saare KEK-i, et oleks keskkonnavahetus ja saaks tegutseda hoopis teistsuguses võtmes.

Seal on väike kontsert, mille avab žürii liige Ivo Linna merelauludega. Osalejad saavad samuti merelauludega üles astuda ning lõpetuseks tuleb suur ühislaulmine – Ivo istub klaveri taha, loosirattast tõmbame laulu välja ning kõik, kes kohal on, saavad kaasa laulda nii valjult või vaikselt, kui parasjagu tunne on.

Kuidas läheb piletimüügiga?

Piletimüüki me eelmüügina ei korralda. Pileti saab osta kohapealt – keegi ei jää ukse taha. Kõik, kes soovivad kontserdile tulla, saavad ilusti sisse ning istumiskoha leiab samuti igaüks. Praegu ei ole meil veel olukorda, kus pool saali peaks püsti seisma.

Mäletan, kas see oli eelmine või üle-eelmine kord – ega seal palju puudu ei jäänud ka...

Palju puudu ei jäänud ka, aga veel mahtusime ära, loodan, et sel aastal on ka nii, et paneme äkki mõne tooli rohkem.

Räägi lõpuks natukene veel saarlastest ka – et palju siis meie noori mahtus nende kuuekümne sekka?

Just lugesin neid üle, kui tegin kavalehte. Kas oli seitse või koguni kaheksa.

Mis on ju tegelikult väga hea number.

Meil on Saaremaal kolm juhendajat: Kairit Sepp muusikakoolist, kes on päris mitme õpilasega väljas, Laine Lehto meie oma meeskonnast oma õpilastega ja Pilvi Karu, meie kunstiline juht ka oma õpilastega.

Solistica avamist, võistluskontserte ja lõpetamist saab otseülekandena jälgida veebis, mida vahendame ka saartehaal.ee lehel.