/nginx/o/2022/09/29/14864512t1h56d3.jpg)
Tänaseks juba 25 suve tegutsenud Muhu jaanalinnufarmis elavad nüüd ka vahvad Poitou eeslid, kes külalistele oma lustaka välimusega eriliselt meelde jäävad.
Hobuse mõõtu, eesli välimusega muulad ehk Poitou eeslid, poiss ja tüdruk, keda pererahvas Helena ja Elmet Erik kutsuvad Mozartiks ja Violetaks, on Muhu jaanalinnufarmis elanud natuke üle aasta.
/nginx/o/2025/02/13/16653297t1h7c3d.jpg)
“Märkasime sedasorti eesleid reisil olles – jätsid toreda mulje, eriti oma suurte kõrvade pärast,” räägib loomapargi perenaine Helena Erik, kust tuli idee oma loomaperet just Poitou eeslitega täiendada. “Järglased on neil ka väga nunnud – mustad, ilma pulstideta, see eripära tekib hiljem,” lisab Helena, märkides kohe ka juurde, et pulstis ei ole loomad mitte loomapidaja lohakusest, vaid neid ei lõigatagi ära.
/nginx/o/2025/02/13/16653299t1hdde9.jpg)
Seda, kas Mozartil ja Violetal ka oma järglasi tuleb, näitab Helena sõnul aeg, kuid pererahvas ise loodab küll. Isane eesel Mozart on selleks veel liiga noor, vaid kaheaastane, mistõttu on tema suguküpsus alles väljakujunemisel. “Eks ta ikka harjutab juba ja omavahel saavad nad Violetaga kenasti läbi,” ütleb Helena. Emane eesel Violeta on 15-aastane. Helena märgib, et kuna Poitou eeslite eluiga on 30 kuni 60 eluaastat, on igati loomulik temalgi veel järglasi saada.
Pärit Prantsusmaalt
Kui palju üks Poitou eesel maksab, Helena välja ei ütle. “Hinnad on loomade puhul suuresti läbirääkimiste teema ja sõltub nii tõust, vanusest kui ka läbirääkimise oskustest,” lausub Helena. Lisaks märgib ta, et see hind, mis looma eest välja käiakse, ei tähenda kunagi ka kogu väljaminekut. Arvestada tuleb ka pidamistingimuste loomise ja toiduvaruga. “Ikka tuhandetes,” ütleb Helena umbkaudselt.
/nginx/o/2025/02/13/16653300t1hadd4.jpg)
Poitou tõug on pärit Prantsusmaalt. Tegu on eesli ja Poitevini hobuse ristandiga. “Sedasorti eesleid nimetatakse ka muuladeks. Eks neid aretati ikka selleks, et teha raskeid põllutöid,” jutustab Helena. Esimesed ristandid tehti juba Rooma ajal, populaarseks muutusid Poitou eeslid aga 16.–17 sajandil, mil neid müüdi ka Prantsusmaalt välja, Ameerikasse.
Helena teada praegu mujal Eestis rohkem Poitou eesleid ei ole. “Eks see on aja küsimus –eestlastele meeldivad loomad, igasuguseid on siia toodud, nagu näha ja kuulda,” sõnab Helena.
/nginx/o/2025/02/13/16653302t1he270.jpg)
Iseloomult on Mozart ja Violeta rahulikud ja sõbralikud, kuid nagu Helena ütleb, on neile eeslist siiski ühtkomateist külge jäänud. “Kui neid ilmaaegu kiskuma hakata, ajavad ikka kabjad vastu,” märgib ta. Porgandiga meelitades on siiski võimalik suhtluses kokkuleppele jõuda. Isu on eeslitel hea. Peamiselt söövad nad heina ja porgandeid, lisaks tuleb juurde anda mineraale.
Poitou eeslitele iseloomulik paks ja pulstis karv on abiks toimetulemisel nii külma kui ka kuuma ilmaga. “Tundub, et külm meeldib neile rohkem, suvel kuumaga otsivad rohkem varju,” ütleb Helena. Siiski on Mozartil ja Violetal ka talveks kena tuulevari olemas. Lisaks vajavad nad karjamaad. Praegugi, mil Muhu jaanalinnufarm talvepuhkusel, toimetavad eeslid õues ning nähes Helenat, porgand peos, lähenemas, sätivad nad end aia äärde talle vastu.
/nginx/o/2025/02/13/16653304t1h0294.jpg)
Sõbraks poni Dancer
Poitou eeslitega samas aedikus tatsab ringi ka väike ponitäkk Dancer, kes häbenemata kogu tähelepanu Mozartilt ja Violetalt endale tõmmata üritab. Oma nime sai Dancer Helena sõnul oma kentsaka tantsiskleva kõnnaku tõttu. “Ta on meil väga tubli täkk olnud, aga sel aastal tahaksime talle leida uue kodu, kuna oma ponikarja ei tahaks enam suuremaks ajada ja kahju oleks teda ära kohitseda ka,” räägib Helena. “Võib-olla keegi tahaks endale sellist ilusat väikest täkukest?” Praegu on Danceril kaks armast järeltulijat, üks aastane, teine pisut alla selle.
Porgandid eeslite ja poni vahel sõbralikult ära jagatud, kutsub Helena meid ka talveunes Muhu jaanalinnufarmi lautadesse, kus elu endiselt käib.
/nginx/o/2025/02/13/16653305t1h25ad.jpg)
/nginx/o/2025/02/13/16653306t1he5da.jpg)
/nginx/o/2025/02/13/16653307t1haf65.jpg)
Loomi on Helena sõnul Muhu jaanalinnufarmis hetkel täpselt parasjagu, nii, et jõud üle käiks. “Kõik loomad, kes meil on olnud, on siiamaani alles: jaanalinnud, emud, okassead, kängurud, sebrad, ponid...” loetleb ta. Uusi loomi juurde võtta Erikutel praegu plaanis pole. “Eks vanus on ka see, mis paneb asjad paika,” tunnistab Helena.
Loomadega toimetab küll peamiselt abikaasa Elmet. Helena ise on rohkem tubaste asjade peal, toimetades nii e-poe kui muu arvutialasega. Tänavu mais avavad Erikud loomapargi juba 26. hooaega.
/nginx/o/2025/02/13/16653308t1hb5e8.jpg)
/nginx/o/2025/02/13/16653309t1h87f1.jpg)
Vaatamata pikale staažile tekitab õhus tunda olev kevade lõhn Helena sõnul endiselt ärevustunde, et varsti-varsti tuleb taas avada. Lõpetamisplaane on Helena sõnul küll mõlgutatud, aga lähiajal see kindlasti ei juhtu.
“Eks see lõpetamine ole samamoodi raske nagu alustaminegi,” lausub Helena. “Pole ka lapselapsed kindlalt märku andnud, et nad tahaksid üle võtta seda siin, kuigi selle üle on nad väga õnnelikud, et saavad oma lapsepõlve veeta loomaaias,” tõdeb Helena.
Tegijal juhtub
Jõudnud lauta, kohtume esmalt sebraperekonnaga, kes uudishimulikult oma ninaotsad võre äärde sätivad – ema-isa ja väike sebravarss üheskoos. Seesama sebravarss, kes sündis mullu juulis, ei jää kasvult oma vanematele enam kuigi palju alla. Lauda teises servas hüplevad rõõmsalt ringi kängurud, halli- ja pruunikarva, kes tulevad samuti võõraid uudistama.
/nginx/o/2025/02/13/16653311t1h7fae.jpg)
Kui edasi teise lauta lähme, saadab meid uurivate pilkudega alpakakari, kelle väärtuslikust villast on Helena ja Elmet lasknud teha nii tekke kui ka patju ning kudunud sokke. “Saadame alpakavilla nii Rõngu Muru kui Taebla villavabrikusse, kust oleme tellinud patju ja tekke, sokid tuleb ise kududa,” räägib Helena, märkides, et alpakavillast tooted on väga populaarsed.
/nginx/o/2025/02/13/16653312t1h04b7.jpg)
/nginx/o/2025/02/13/16653313t1h47f3.jpg)
Laudas sees ootavad meid samuti alpakad, aga ka emud, jaanalinnud ja okassead. “Jaanalinnud juba ajavad tiibu laiali, valmistuvad kevadeks,” märgib Helena. Okassead aga ajavad okkad püsti hoopis meie, võõraste hoiatuseks. Mõni aeg tagasi pani üks kahest jaanalinnufarmi okasseast ka jooksu, kuid saadi üsna pea kätte ning toodi tagasi koju. “Meil on sebra ka kunagi jalutamas käinud – tegijail juhtub, nagu öeldakse, õnneks on kõik hästi lõppenud,” võtab Helena juhtunut pigem rahulikult.
/nginx/o/2025/02/13/16653315t1h6cc7.jpg)
Siiski ollakse juba 25-aastase kogemusega loomaaednikud ning kentsakamad seigad jäävad pigem algusaegadesse. Helena meenutab veel, kuidas esimesed jaanalinnutibud sai võetud kunagi oktoobris ning sooja märtsikuu saabudes otsustati tibud juba õue lasta. Siis aga, oh üllatust, tuli 1. aprillil lumi maha ning väikesed jaanalinnutibud jäid päris hange alla.
/nginx/o/2025/02/13/16653316t1hd7fa.jpg)
“Tõmbasime ruttu nöörid üle tee ja ajasime nad üks ees, teine taga, kähku lauta sooja tagasi – õnneks ei juhtunud midagi, keegi jooksu ei pannud ja ühtegi autot ka parajasti ei sõitnud,” jutustab Helena. Praegu transporditakse loomad kevadel laudast loomapargi alale siiski treileriga ning lihtsalt üle taluõue jaanalindudel ja ülejäänud kirjul seltskonnal joosta ei lasta.
Muhu jaanalinnufarm avab sel kevadel uksed ilusal kuupäeval 15.05.2025.