VILLU MÕTISKLUSED ⟩ Kus on kala?

Villu Kangur. Foto: Martin Vesberg / Saarte Hääl

Head Eesti Vabariigi aastapäeva, mu munuksed! Ega see saartel ainult kiluvõileibadega käi? Lallilt vaadates läks Suur väin silme all paari päevaga jääsupiks ja siis pandi korraks kaaneke sinna peale. Lähisuurlinn Liiva aitas. Ostsin üle tüki aja poest Siin Ei Ole Kala angerjat. Mine tea, kas seda enam elus veel saangi?

Lalli Tooma Villu pole ju mingi vandenõuteoreetik. Kas maailm on selles süüdi, et ahjupuud hakkavad tal otsa lõppema? Tellisin juurde, aga väike varu veel on. Nii et rege rauta suvel… või oli see vastupidi. Enne kui vanker kraavi kisub.

Niisiis… minust on saanud nagu mingi kirjanduslektor. Käisin veebruari esimesel päeval korraks mandril. Palgati Tammsaare kirjanduspreemia nn päevajuhiks. Aravetel. Mõistagi eeldas see kahte ööbimist Tallinnas. Oih, olin koju Muhusse tagasi jõudes nii üliõnnelik. Eriti vestluste üle kirjanikega. Omadega. Mõnega tagaruumis ja mõnega otse laval. Vabandust võrdluse pärast, aga… kõike, mis hea, näed silmist. Kuniks need pole pungil ja punased. Tegelikult ongi nii, et kala hakkad lutsutama just peast. Siis kutsus Mall Noormets mind Külasema Külakooli kirjandustundi. Ma ei tea, kas sain hakkama? Igatahes oli tore. Lugesin seal mõningaid oma luuletusi ka. Ja andsin nn õpilastele kodutöö: lugege palun eesti kirjandust. Kontrollima ei hakka…