VILLU MÕTISKLUSED ⟩ Kus on kala?

Villu Kangur. Foto: Martin Vesberg / Saarte Hääl

Head Eesti Vabariigi aastapäeva, mu munuksed! Ega see saartel ainult kiluvõileibadega käi? Lallilt vaadates läks Suur väin silme all paari päevaga jääsupiks ja siis pandi korraks kaaneke sinna peale. Lähisuurlinn Liiva aitas. Ostsin üle tüki aja poest Siin Ei Ole Kala angerjat. Mine tea, kas seda enam elus veel saangi?

Lalli Tooma Villu pole ju mingi vandenõuteoreetik. Kas maailm on selles süüdi, et ahjupuud hakkavad tal otsa lõppema? Tellisin juurde, aga väike varu veel on. Nii et rege rauta suvel… või oli see vastupidi. Enne kui vanker kraavi kisub.

Niisiis… minust on saanud nagu mingi kirjanduslektor. Käisin veebruari esimesel päeval korraks mandril. Palgati Tammsaare kirjanduspreemia nn päevajuhiks. Aravetel. Mõistagi eeldas see kahte ööbimist Tallinnas. Oih, olin koju Muhusse tagasi jõudes nii üliõnnelik. Eriti vestluste üle kirjanikega. Omadega. Mõnega tagaruumis ja mõnega otse laval. Vabandust võrdluse pärast, aga… kõike, mis hea, näed silmist. Kuniks need pole pungil ja punased. Tegelikult ongi nii, et kala hakkad lutsutama just peast. Siis kutsus Mall Noormets mind Külasema Külakooli kirjandustundi. Ma ei tea, kas sain hakkama? Igatahes oli tore. Lugesin seal mõningaid oma luuletusi ka. Ja andsin nn õpilastele kodutöö: lugege palun eesti kirjandust. Kontrollima ei hakka…

Malle autos aga vedelesid ta ostetud Saikla puubriketid. Palusin ühe paki laenuks. No teate… saabus korraks Ameerika ilma Trumpita. Ma olen neid kõiki eri firmade omi ju proovinud, aga otsi ikka kodu lähedalt. Need ei ajanud mingit liimkeemiahaisu tuppa ja tuleb jälgida vaid ühte, et oma koldeid lõhki ei kütaks.

Samas ilmus telakasse ka Toomas Sularaha oma kohvilauluga. Laske aga jaurata, mida ta Euroopas teeb, sest minu üks lemmikuid on Frank Sinatra “The Coffe Song”. Selle esmaesituse aasta koha pealt olen vait, sest see toimus enne minu sündi. Noh, ega ma pole just pehmelt öeldes enam “parim kuni” ka. Ent lubage kobiseda: sellist külma närvi nagu oli Tommyl enne tulemuste teatamist, näeb vana silm väga harva. See näitab vaid ühte: õgi, kurat, vaid oma kala ja olgu su lips ükskõik kui pikk… see ei tohiks kunagi eurosalatisse ära uppuda.

Kõik on kinni peas, mitte p…s

Niisiis… kui olin teel mandrile, mõtlesin, et peaks hommikuks kohvipiima ostma. Muidu suren. Sest must kohv on mulle mu eas tappev: keerab mao segi. Poes käiguks kulus kõigest 10 minti.

Kui aga oma endisesse Tallinna-kodusse jõudsin, ootas arvutis juba bussifirma küsimus: “Kuidas teile meeldis teie viimane reis?” Mida kuradit!? See polnud mu viimane? Mul juba ju pilet varahommikuse Saaremaa bussi peale ostetud. Tahaks ikka Muhusse tagasi ka saada? Kodus võiks ju üsna rahus aga isegi surra…

Ei ma surnud veel midagi! Lihtsalt tõmbasin oma kunagi murtud ribi puid vedades lahti. Järgnes tuttav tunne: paari päevaga õppisin uuesti aevastama, naerma ja peeretama... et see nali kopsu peale ei käiks!

Siis läks mul esimest korda elus kõht kinni, sest olen alati arvanud, et mul on kajaka organism. Te ei tea ja ei tahagi teada, mida junnimine murtud ribiga tähendab. Seepeale keetsin endale aga kalasuppi. Juhhei ja uhhaa!

Ent enne, kui viimane tropp ära tuli… Olin just ahju kütnud. Ajalehed vedelesid põrandal. Saabus üks koertest sealt vahelt leitud ümbrikuga. Sinna peale oli kirjutatud: “Ärge kortsutage!” Avasin. Seal sees oli mingi tühipakkuja reklaam liigeste raviks. Tasuta! Ainult väike eelmakse. Itsitasin selle peale südamest. Oma katkise ribiga. Kohe hakkas nii hea, et… järgmisel ööl ei maganudki padjaga külje all.

Nii et naeruks pole just väga palju vaja. See on tervistavaim vahend, mida ma tean.

Seepeale laskusin kalaäkisesse. Vaadake – ärevaks ajas mind vaid see, et mu sõber Jaak pani samal ajal teises Eestimaa otsas kartulihautist kohaga. Ja hakkas endale valmistama haugikotlette. Sotsiaalmeedia on kõikvõimas. Nagu isutaks… Olen püüdnud oma ahvatlusi piirata, aga või sa massina vastu saad.

Tegelikult kukkus mul üks vana linnupuur saare otsast alla. Ja raske südamega lasin maha saagida surnud õunapuu. Veetorud sain ka lahti. Kallasin nii 20 ämbrit õue peale, et mitte pasapaaki enne soojade tulekut täis lasta. Mururaideri ajasin ka garaažist korraks lumme. Käivitus paugust! Oli vaja sealt tagant ainult mõned eelmise elu Tallinnast toodud aialippide jäägid kütteks kätte saada. Siis vaatasin aknast, et kanamaja on nagu kanamaja. Sain sealt kaks ahjutäit kütet. Aga ma palun… korra eelmises elus olen ahju visanud kassi täiskustud sulepadja. Ärge seda kunagi palun tehke, tõmbab truubid umbe! Kanasitased rondid põlesid aga ahjus nagu kulda!

Siis käisin taas korraks ka õue peal selili. Kena koputus! Peaks kordama! Aga ega targemaks enam saa, kuigi mõnel seda suures ilmas juhtub!

Pange laulu sisse!

Hea Irena saatis mulle taas ühe Muhu rahvalaulu, milles on mainitud mu kodutalu eelmisi elanikke. See järjepidevus kestku!

Kuid kui ma siit nüüd oma kadakate vahelt merele vaatan… praamilt oleks perspektiiv nagu laiem, aga silmapilus näen, et sealtpoolt on see vist väär. Kodurahu, kogu maailma saarte elanikud, kus te ka iganes elate.

No näed sa, keegi jälle kurtis, et ta peldikupott ei vea enam alla. No kurat, pane käsi sisse ja truki! Ilma kummikindata. Saad ju ise omakäeliselt hakkama küll.

Seega: ärgem olgem eputrillad. Saarerahvad veel ei ole. Head Eesti Vabariigi aastapäeva teile! Aga kala lutsimine alaku alati peast! Kasvõi enda omast. Siis saad ka iseenda silmamunad kätte.

Jummel… mul ligi kolm aastat Muhus ja ma ei saa enam aru, mis seal teisel pool vett toimub? Nimetagem seda siis või ookeaniks… Elu aga on nagu ilukirjandus, mitte memuaarid. Ilusat Eesti raamatu aastat teile!