Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
/nginx/o/2019/03/04/11841030t1h0aeb.jpg)
Vanarahvatarkuse järgi on uppuja päästmine uppuja enese asi. See ütlemine on aga piltlik – saab ju hädalist, kes päriselt vees uppumas on, aidata üksnes keegi teine. Õnn, kui läheduses leidub keegi, kes kriitilises olukorras pead ei kaota ning uppuja surmasuust päästab.
Õnn juhtus olema ka selle mehe poolel, keda Unimäe külas elavad Villem ja Ludmilla Püüding Irase jões märkasid ning jääkülmast veest välja tõmbasid. Viimasel hetkel, sest pääsemislootust jõuetul, tugevasti alajahtunud ning jalgupidi põhjamutta kinni jäänud mehel enam ei olnud.
See, et saatus uppumas olnud mehe ja päästjad kokku viis, oli puhas juhus ja uskumatu vedamine. Võimalus, et keegi autoga mööda maanteed vuravatest inimestest jõkke kukkunud hädalist märkab, on ju kaduvväike. Eriti kui sellest hädalisest paistab vaevu pea.
Seekord oli õnn uppuja poolel.