Pool sajandit tagasi otsiti Ruhnus maagaasi ja naftat

FOTO: Ruhnu muuseum

Aastakümneid on Rootsi, Saksamaa, Poola, Venemaa ja teised riigid otsinud Läänemerest naftat ja maagaasi. Maapuuril on lastud tööd teha ka Saare maakonnas, ent tulemusteni pole paraku jõutud.

Seoses tehnoloogia ja tööstuse arenguga möödunud sajandil said maailmas oluliseks ressursiks nafta ja gaas. Nende tähtsate strateegiliste maavarade otsingutele keskenduti erinevais maailma paigus ja kõikvõimalikes kohtades.

Avastatud leiukohad on enamasti kasutusele võetud ning mõistliku tootmise ja tarbimise korral on need kohalikule rahvale ka jõukust toonud. Nii on ka saarlased pidanud erinevates kohtades toimunud suuremaid puurimisi just nafta- või gaasiotsinguteks.

1967. aastast kuni 1993. aastani kõikidel Saaremaal erinevatel eesmärkidel ja erinevates mõõtkavades tehtud geoloogilistel ja hüdrogeoloogilistel kaardistamistöödel osalenud hüdrogeoloog Rein Perens peab ennast üheks Saaremaa geoloogiat ja maavarasid kõige paremini tundvaks isikuks. Hüdrogeoloogi sõnul on Saaremaal erinevatel aegadel puuritud rohkem kui 100 geoloogilist puurauku, kuid 60.–70. aastatel Saaremaal toimunud maagaasi või nafta otsingutest ei ole ta midagi kuulnud.

“Mina ise olen täheldanud vähest gaasiilmingut ainult ühes kaardistamispuuraugus 557-A, mis rajati 1971. aastal Lääne-Saaremaa kõrgustikul Tepu külas. Tõenäoliselt metaanist koosnev maagaas tuli siis pinnakatte alt,” märgib Rein Perens.

Ta lisab, et enamasti seostatakse maagaasi teket viimasest jäävaheajast pärineva orgaanilise aine ladestumise ja lagunemisega. Kuigi Saaremaal ei ole viimasest jääajast vanemaid setteid leitud, on nende olemasolu siiski tõenäoline. “Kuna toonane gaasiilming oli võrdlemisi nõrk, siis tema koostist ei uuritud,” lausub ta.

Ruhnu sai sügava puuraugu

Aga järjekindlus ja suure riigi tahe on olnud siiski ülimuslikud. Ressursi- ja rahapuudust ei tuntud ja kõrgemalt poolt antud korraldused olid täitmiseks isegi siis, kui eesmärgile jõudmise võimalused olid napid või isegi olematud.

Nii võeti asi tõsisemalt ette Saaremaa sõsarsaarel Ruhnus, kui saare keskosas puuriti 1969. aastal maagaasi- ja naftailmingute otsingul 787,4 m sügavune puurauk. Tõsine ettevõtmine, mille tulemus oli tööde alustamisel teadmata. Selleks toimetati saarele metalltorn, paigaldati puuragregaat ZIF 1200 ja elektrijaam Škoda.

Puuraugu sügavuse rekord püsis ruhnlaste käes tervelt 18 aastat. Eesti kõige pikem puursüdamik on nüüd 815,2 m sügavusest Soovälja puuraugust, mis asub Kärdla meteoriidikraatri keskmes, vahendab Vikipeedia.

“Venelased nägid siis oma satelliidilt, et Balti meres olev naftajuga ulatub Ruhnu saareni,” ütleb Ruhnu elanik Vitali Gerne, lisades, et neil olid ju sputnikud kosmoses üleval, millega siis kõike vaadati ja luurati.

Gerne räägib, et kui töömehed Ruhnu tulid, siis tehti algul proovipuurimist ja tasapisi võeti hoog üles. “Suur puurmasin oli kohal, aga ei saa öelda, et mehi oleks selle juures palju olnud, oli vist viis-kuus joodikut koos brigadiriga,” mäletab ta. “Aga kui vaadata seda meestest järele jäänud tühjade pudelite hulka, siis olid nad vist ikka päris kaua kohapeal. See nende taara sai hiljem kõik ära koristatud, aga pudelihunnik oli kõva, saime ikka terve koorma kohe.“

Ruhnu elanik Dimitri Riisenberg meenutab: “Ja siis see puurauk kaevati ja vesi muudkui jooksis, nii et lepikud hakkasid ära kuivama. Ilias Rahuleid ehitas aga endale sinna maja ja sai selle lepiku kuivamise pärast veel kohtu käest mingit raha. Siis tuli puurauk kinni panna. Tulid geoloogid ja ütlesid, et kusagile 400 meetri peale on vaja panna lõhkelaeng: mats! ja polegi enam seda auku. Aga läks nii, et kutid olid hakanud külapoes pummeldama ja polegi saanud seda puurkaevu õhku lasta. Geoloogid olid selle laengu hoopis kusagil Kihnu juures meres ära õhanud nii, et Kihnu meeste aknad olid värisenud.”

Kui sügavale Eestis pääseb?

Maakoore paksus Eesti alal on 45–50 kilomeetrit ning tard- ja moondekivimitest edela suunas süvenev kristalne aluskord lasub enamasti 100–800 meetri sügavusel. Puuraugu sügavus oleneb selle rajamise eesmärgist. Kallihinnalist puurimist niisama puurimise pärast ei tehtud isegi nõu-

kogude ajal. Geoloogilise süvakaardistamise eesmärk oli kristalse aluskorra koostise kõrval eeskätt selle maavaralise potentsiaali väljaselgitamine. Selle tarvis puuritud puuraugud avasid aluskorra kivimeid keskmiselt 100 m ulatuses. Sellest tulenevalt kujunes puuraukude sügavuseks enamasti 300–400 meetrit. Ega eriti sügavamale ei olegi mõtet minna, sest need kivimid, mis avanevad aluskorra pealispinnal, jätkuvad ka kilomeetrite sügavusele. Süvakaardistamise saavutuseks võib lugeda eelpool mainitud Rakvere fosforiidileiukoha ja Tapa põlevkivileiukoha avastamist.

Ka teemante on otsitud ja mingeid jälgmineraale on isegi leitud. Usume, et see ei ole veel kaugeltki lõpp. Kunagi tehti meil aeromagnetilist kaardistamist ja selle käigus leiti selliseid huvitavaid väikesi kimberliittorudele iseloomulikke anomaaliaid, millega meie lähialadel on seostatud teemante. Mõningaid anomaaliaid isegi kontrolliti, aga vääriskivi on senini leidmata.

Loodusajakiri.ee

Puuraugu tegijate optimistlikud lootused gaasi ja naftat leida niisiis ei täitunud. Pole teada, kui sügavale sooviti puurimisega jõuda, sest enne 800 meetrit tuli nii kõva pinnas vastu, et puurid ei läinud enam edasi. Selle peale otsustati kõik konserveerida.

“Eks need olid ikka rohkem suure riigi suured teod ja kohalikega pole seal mingit pistmist,” leiab Vitali Gerne, kelle sõnul Ruhnu inimestel võimaliku avastuse osas eriti suuri ootusi ega lootusi polnud ning tulevasse rikkusesse keegi eriti ei uskunud, kuigi uudistamas ikka aeg-ajalt käidi.

“Ruhnu ja raha – selline kooslus on imelik,” arvab Gerne. “Hiljem on käidud siin erinevaid proove võtmas ja neid on viidud ka kusagile laboritesse, aga mingitest tulemustest või leidudest pole küll kuulnud. Aga teadlaste hinnangul ollakse ainult poole peal ja arvatakse, et pooleteist kilomeetri pealt võib ikka midagi tulla.”

Samas võib seda, et midagi ei leitud, pidada kohaliku rahva õnneks, sest sügaval nõukogude ajal oleks avastus endaga kindlasti kaasa toonud elukeskkonna rikkumise ja paljude tööliste saarele toomise. Väidetavalt püüdnud kohalikud mehed puurimistöid ka igati saboteerida, üritades teha kõik, et vajalikku sügavust ei saavutataks.

Nafta asemel mineraalvesi

Päris tulemusteta musta kulla otsingud ja puurimistööd siiski ei lõppenud, sest nagu vanarahvas ütleb – kus suitsu, seal tuld. Ruhnus avastati tänu tehtud puurimistöödele üks teine väärtuslik maavara – kuumaks kaubaks sai hoopis mineraalvesi. Kahest väga veerikkast kihist saadud mineraalvesi on Eestis suurima soolade sisaldusega ja väga broomirikas.

Vitali Gerne meenutab, et vene ajal oli 20 cm diameetriga puurkaevu särk roostes ja vesi nirises muudkui omasoodu. Eesti ajal pandi sinna aga uus särk ja praegu kõik toimib ning väärtuslik kraam enam niisama raisku ei lähe.

“Suur puurmasin oli kohal, aga ei saa öelda, et mehi oleks selle juures palju olnud, oli vist viis-kuus joodikut koos brigadiriga.”

VITALI GERNE

Kuna Ruhnu mineraalvees on suures koguses soola ja broomi, siis on tegu hoopis perspektiivse ravivanniveega, mis joogiks ei kõlba. Vitali Gerne on vee enda jaoks Täkuveeks ristinud, sest selles varbaotste või jalataldade leotamine lisab inimesele toonust ja aitab liigestevalu vastu.

Gerne hinnangul mõjub puurkaevust tulev vesi õigele kohale määrimisel hästi ka meeste potentsile. Nii on ta ise asjast huvitatud inimestele aeg-ajalt ka protseduure teinud ja tagasiside on tema sõnul ainult positiivne.

“Rannakalurid ja hülgekütid olid esimesed, kes hakkasid seda vett kasutama ning valutavatele liigestele määrima. See vesi on välispidiseks tarbimiseks, mitte sissevalamiseks, sest on tulisoolane, kuid rahustab hästi ka närve,” tõdeb Vitali Gerne.

2008. aastal alustas Harjumaa firma E.L.M. arendusgrupp ettevalmistustöid Ruhnu saare mineraalvee pumpamiseks, vett oli kavas kasutada ravivannide tegemiseks. Konkreetse tegevuseni pole siiski jõutud.

Nafta- ja gaasiotsingud Eestis ulatuvad tegelikult juba möödunud sajandi algusesse. Looduslike bituumenite esinemist Eestis on mainitud juba 19. sajandil ja 1905. aastal avastati Hiiumaal Vaemla mõisa lähedal kaevu puurimisel naftalaadset vedelikku. Naftat otsiti seal veel 1912.–1924. aastani, kuid tulemusteni siiski ei jõutud. Küll aga ammutavad Balti merest naftat Venemaa ja Poola. Kura sääre rahvuspargist paarikümne kilomeetri kaugusele on Lukoil ehitanud endale naftaplatvormi, kus kavatsetakse pumbata umbes 600 000 tonni naftat aastas. Ka Rootsil on plaanid naftaotsinguteks ja pumpamiseks Gotlandi saare ja Läti ranniku vahelisel alal.

Eesti geoloogide seltsi andmetel on puurimismahud viimasel 20 aastal pidevalt vähenenud ja moodustavad vaid mõne protsendi kuni 1990. aastani tehtud geoloogiliste tööde puurmahtudest. Ainukesed kaks kuni 188 m sügavust puurauku puuriti 2010. aastal Suur-Pakri saarel Eesti Energia tellimusel.

Puurimistöid tehakse tänapäeval veel vaid maavarade uuringute eesmärgil, kus puurimissügavus on tavaliselt kuni 15 m, ja puurkaevude või energiapuuraukude rajamiseks, mis ei ole piisav andmete kogumiseks riiklikult oluliste geoloogiliste tööde tarbeks.

Tagasi üles