Mesinik Aimar Lauge: ärme lase tõrvatilgal mett ära rikkuda!

HEA PLAAN! Ehk tuleks teha n-ö lahtiste uste päevi mesinike juures, kus inimesed saavad tulla ise mett vurritama ja kaema mesilase elu tarus. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Selle nädala “Pealtnägija” andis vaatajatele teada, et suurtes kaubakettides müüdav odav mesi on pahatihti võltsing. Saaremaa meetootjate ühingu eestvedaja Aimar Lauge tunnistab, et ka teda on ahvatletud müüma välismaa mett enda mee pähe, et niiviisi korralikku vaheltkasu teenida.

Kuidas mõjutab Eesti poelettidele jõudnud võltsmesi Saaremaa ja Muhu mee mainet?

Arvan, et välismaine mesi sai kindlasti kõva mainekahju. Vaevalt, et teadlik tarbija hakkab mee ostusoovi korral oma ostukorvi kahtlast mett enam panema. Kui saatest sai kuulda, et meepurkides on mee asemel hoopis riisisiirup, siis miks ta peaks seda ostma? Odavam on ju osta suhkrut ja kodus sellest keeta endale siirup ja sama toode olemas. Miks peaks selle eest ca 10 eurot kilost välja käima, kui suhkruhind on poole euro kandis ja siirupi saab kodus odavalt valmis – alla euro tuleb selle hind kindlasti.

Nii nagu Rimi poe esindaja saates ütles, ei ole säärane toode tervisele kahjulik, kui just liigselt ei tarvita. Kui sildi peal oleks kirjas, et toode sisaldab näiteks riisisiirupit, oleks asi korras. Tarbija teab, et tegemist pole meega, ja sel juhul mingit petmist ei toimu. Ainult hind peaks olema 10 korda odavam.

Kui nüüd küsimusele otse vastata, siis meie maakonna mee usaldusväärsust see ainult tõstab. Meie trump on, et mett saab osta oma mesinikult – Saaremaa meetootjate ühingu liikmeid on üle kogu maakonna ja iga saarlane leiab endale sobiliku “ihumesiniku”.

Tore ju paar korda aastas sõita mesinikule külla mett ostma, ajada törts juttu ja küsida, kuidas läheb, ning omavahel suhelda. Mesinikud meil Saaremaal on sellised muhedad kujud ja värvikad tegelased, kohtumine meiega kindlasti igav pole. Mul on tihti olnud juhuseid, kui lapsed, kes koos vanematega tulevad mett ostma vurritamise ajal, saavad esmakordselt kärjemett proovida – siis see pilt, mis nende näost peegeldub, on sulaselge õnn. Kärjemesi käib kindlalt lapsepõlve juurde ja kurb, kui meie lapselapsed sellest mingi Hiina siirupi pärast ilma jäävad.

Nii et võltsmee avalikuks tulemisest kohalikud mesinikud pigem võidavad?

Kindlasti võidavad. Inimeste teadlikkus tõuseb. Loomulikult peame me andma tarbijale teada, et me oleme olemas ja meie käest saab osta ausat kaupa. Ühingu liikmed on see aasta ka aktiivselt osalenud Kuressaares toimuvatel laatadel ja turgudel ning meil on plaan seda teha aasta läbi. Me oleme valmis täitma seda osa turust, mis võltsmeest nüüd vabaks jääb.

Meel on ju see omadus, et kui seda hoida õigetel tingimustel (kuivas ja pimedas), siis mesi säilib aastaid. Just eelmine aasta lõppes uuring mee säilimise kohta. Uuring annab nüüd mesinikule aluse panna meepurgi peale “3 aastat parim enne”. See tähendab, et kui mesi pole kolme aasta jooksul maha müüdud, siis tuleb teha uus proov, ja kui see vastab normidele, siis saab jälle aasta juurde. 

Saaremaa meeühingu liikmed saavad 3. aprillil kokku ja seal arutame, kuidas paremini oma tegevusi tutvustada. Ehk tuleks teha n-ö lahtiste uste päevi mesinike juures, kus inimesed saavad tulla ise mett vurritama ja kaema mesilase elu tarus. Vanasti oli igas külas mitu talu, kes pidasid mesilasi ja mesilaste pidamine oli elementaarne. Nüüd enam mitte ja seega on vaja ka mesiniku ametit propageerida. Sellega toome mesinikud kogukonnale lähemale, nagu moodsalt öeldakse.

Kas on juba tarbijatelt esimesi märke, et nõudlus kohalike mesinike toodete järele suureneb?

Kohe järgmisel päeval peale saadet mulle helistati ja küsiti, kas mul ikka mett on ja käidi juba ka ostmas. Inimesed olid saadet vaadanud ja ei julge enam mett poest osta. Loomulikult mulle see meeldib ja ausat kaupa on ka meeldiv pakkuda. Usun, et samamoodi on ka teiste mesinike juures.

Julgesti võib öelda, et see “Pealtnägija” saates olnud teema on selle aasta parim turundustegu (kiidan siinkohal kutseliste mesinike ühingu eestvedajaid) meiesugustele väikemesinikele, kes müüvad oma toodet otse tarbijale. Üldiselt Eesti meeostja ostabki viimaste uuringute järgi umbes 70% mett otse mesinikult. Ilmselt see protsent tõuseb nüüd veel. Mesi ju ei rikne ja seda saab julgelt aastaks ette varuda. Nii nagu sügiseti toome vanaema käest moose omale linna kaasa, nii sõidame mesiniku juurest läbi ja võtame mett kaasa. Meil on vaja kindlust, et see on mesi ja et see on tervislik. Saaremaa mesi seda kindlasti ka on.

“Kärjemesi käib kindlalt lapsepõlve juurde ja kurb, kui meie lapselapsed sellest mingi Hiina siirupi pärast ilma jäävad.” 

- Aimar Lauge

Kas ja kuidas me saame olla kindlad, et meie maakonna mesinikel ei teki kiusatust petta ja müüa oma toodangule lisaks ka midagi muud?

Inimesed on ikka inimesed ja inimesed on nõrgad. Ma arvan, et vajadus pettuse järele tekib, kui inimene on võlgu (ta on võtnud liigsuured kohustused endale) või kui tal on lepingulised kohustused näiteks kaubanduskettide ees, mida ta ei suuda täita, ja siis otsib “abi” kas välismaa meest, et seda oma mee pähe pakkuda, või mee võltsimisest. Siin ongi hea, kui mesinik on teada ja kõik tunnevad teda. Siis peab enne mitu korda järele mõtlema, et kas tasub riskida lühiajalise kasu nimel oma nime igavese määrimisega.

Nii nagu ka eespool ütlesin, müüme meie, mesinikud esmajärjekorras inimestele usaldust. Ega ilmaasjata vanasõna ütle, et tilk tõrva rikub mee. Eks me teeme oma liikmetele selgitustööd, et mitte minna tõmbama “lühikest kõrt”. Usaldust saab petta ainult üks kord. Seda tagasi võita on praktiliselt võimatu. Me lubame kasutada oma ühingu liikmeil SMÜ logo, mis peaks tarbijale ütlema, et selle sildiga mesi on Saare maakonnast pärit ja kvaliteetne. Ega petistel meie liikmete hulgas kohta pole.

Mulle on isiklikult pakutud minu mesinikuks olemise ajal kolm korda välismaa mett müümiseks. Müüjal on alati olnud ka n-ö äriplaan kaasas, et saad oma mee pähe maha müüa. Võit sellise “äri” pealt oleks 3–5 eurot kilost, mis on väga ahvatlev. Paljud minu kombel ära ütlevad, seda ma ei tea. Viimastel aastatel on pakutud just Ukraina päritolu mett. Muidu liikus vanasti Ungari mett, nüüd on see kadunud õnneks. Ega seegi olnud Ungari mesi, sest nad müüsid rohkem mett välja, kui ise tootsid. Kuulda on olnud näiteks, et Kuressaare taksodest saab nüüd osta taksoviina asemel taksomett.

Lõpuks soovitan mett osta ikka teada-tuntud mesinikult, kellel saate vajadusel pintsakunööbist kinni võtta ja aru pärida ning näha, kas tal üldse on mesilased ja kuidas ta mesindab.

Soovin kõigile ilusat kevadet ja mesinikele rohkelt nõelu!