Emokraatia – emotsioonide valitsus

Oliver Parrest. Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

“Otsustaja jutule läheb see, kelle emotsioon on piisavalt tugev; otsustaja võtab tuld sellest külalisest, kelle sees tunne kõige kirkamalt leegitseb,” kirjutab Anseküla elanik Oliver Parrest. “See on emotsioonide valitsus, emokraatia.”

Ühes osavallakogus oli kaalukausil osavalla infolehe saatus. Postiteenuse osutaja polnud nõus nii väikest kogust laiali kandma. Kuigi osavallakogu arvas, et lehte on vaja ning seda saab levitada muul moel, oli otsus juba tehtud, nimelt et lehte ei tule. Järgmisel koosolekul võttis teenuskeskuse juht põuest osavallalehe ja teatas, et kohalikud inimesed hakkasid rääkima, nii et me tegime lehe ära.

Ühe teise külaseltsi juhatus arutas asjade üle ning tegi otsuseid, nagu juhatus ikka, aga osa juhatusest ei saanud tehtud otsusega kuidagi leppida, kuna ühed külainimesed olid arvanud, et otsus võiks teistsugune olla.

Ühe kolmanda maakooli direktor ei aktsepteerinud 20 allkirjaga murelikku pöördumist, sest enamus inimesi arvavat teisiti – niisugune mulje oli talle jäänud inimestega vesteldes.

Moodustub muster

Siin moodustub teatav muster. Isiklik rääkimine mõjutab otsustajaid valjemini kui nende samade üksikute inimeste poolt valitud esinduskogu, valjemini kui paljude allkirjadega pöördumine, valjemini kui ametijuhend ja nii mõnedki asjaolud, mis justkui peaks otsust mõjutama. Muster annab meile teada, et otsuste mõjutamiseks ei ole mõtet kasutada selle jaoks ehitatud ja ülalpeetavat süsteemi, vaid isiklikku rääkimist.

Rääkimist on mitmesugust: kerkinud probleemist võib teada anda viisakalt, selle üle võib ratsionaalselt arutleda, aga võib ka hüsteeritseda, ähvardada või rünnata. Viisakas ja ratsionaalne ei tööta. Tolle kolmanda kooli direktor kuulas kõik osapooled viisakalt ära, aga tegi nii, nagu tahtis agressiivselt käituv osapool. Avalikest debattidest teame samuti näiteid. Paari aasta tagust emakeeleeksami otsust ei tehtud ratsionaalsete argumentide põhjal, vaid meediahüsteeria põhjal. Samuti suudeti Tartu tselluloositehas ära hoida mitte teadlaste argumentide, vaid üldrahvaliku hüsteeriamobilisatsiooni abil. Kahju, et Tartu pidi nii madalale laskuma, aga mis sa hädaga teed.

Kuidas see sai juhtuda? Otsustajate käitumine pole sugugi irratsionaalne. Iga uue vastutusala nüansside arvesse võtmine ja pikaajaliste mõjude ennustamine, liiatigi neist hoolimine ei tule lihtsasti. See võtab aega, isetust ja õppimisvõimet. Küll aga on positsioonimäng kõikjal üsna ühesugune, sellele kuluv aeg ja õppimisvõime on juba kulutatud ning isekus tuleb ses vallas kasuks. Positsioonimängu ettevalmistus on olemas kõigil, kel vähegi mingi CV ette näidata. Otsustajad üldiselt teavad, et kõigi meele järele olla ei saa, et argumentidesse süüvimine võtab aega, mida saaks kasutada hoopis tegutsemiseks, et viisakaid inimesi pole vaja karta ja et jõulised väljaütlemised pakuvad lihtsaid juhiseid, mille järgi tegutseda.

Üksikud otsustajad tunnetavad, et nende mõte ei ole kellegi meele järele olla, vaid argumentide, nüansside ja pikaajaliste mõjude vahel orienteeruda. See ei tähenda, et inimesi ei tohi kuulata – nende jutus võib olla olulisi argumente, nüansse ja pikaajalisi mõjusid, puhul kui neid seal on. Kas siis on või mitte, on nimelt see raske küsimus, milleni vähesed küünivad; küll aga teavad kõik, et oskuslik meele järele olemine on seotud positsioonimänguga. See pole muidugi see, miks inimene positsioonile pandi, ega see, miks antud positsioon üldse olemas on, aga see on see, mida otsustajad on õppinud tegema. Mis siis?

Tekkinud olukord on natuke otsedemokraatia moodi, kuivõrd igal inimesel on nüüd võimalus reaalselt otsuseid mõjutada. Kõnni lihtsalt inimese juurde ja ütle sõnad. Natuke on see väga erinev igasugusest demokraatiast, kuivõrd nüüd ei ole oluline, kui palju inimesi kumba pidi arvab, vaid kumma seas leidub juurdemineja. See on elitarismi moodi, sest selgelt on eelistatud julged, sõnaosavad, emotsioone osavalt käsitlevad inimesed. See on väga erinev elitarismist, sest eelistatud on inimesed, kes ei raiska aega oma seisukoha läbimõtlemise peale, faktides kahtlemise peale, teiste arvamuse kuulamise peale. Selles mängus juhivad emotsioonid: otsustaja jutule läheb see, kelle emotsioon on piisavalt tugev; otsustaja võtab tuld sellest külalisest, kelle sees tunne kõige kirkamalt leegitseb. See on emotsioonide valitsus, emokraatia.

Mida me teha saame?

Tore oleks, kui süsteemi saaks normaalseks tagasi – selliseks, et ametnikud teevad oma sisulist tööd, inimesed kasutavad otsuste mõjutamiseks ettenähtud kanaleid ning ametnikud arvestavad sealt tuleva sisendiga. Selliseks saab süsteemi juhul, kui ametnikud teevad otsuse niimoodi tööle hakata. Mille põhjal nad aga otsuseid teevad, nägime just nüüdsama, nii et seda vist ei juhtu.

Lihtsam lahendus on möönda, et süsteem töötab nüüd siis niimoodi, ja kohaneda. Allkirjadega kaebused, argumenteeritud pöördumised, ametlikud avaldused tuleb hoolikalt põrandale laiali paigutada, nende peale vaadata ning tunda mingit tunnet. See tunne tuleb ajada võimalikult tugevaks, ning kui tundub, et rohkem ei mahu, tuleb selles seisundis liikuda kiiresti lähima otsustaja juurde.

Ilmunud Oliver Parresti blogis “Juhuslikud lülitused”