Kuidas tehakse valitsust, 2. peatükk

Erki Aavik. Foto: Erakogu

“Maailm ei ole õiglane, ilus ega ideaalne,” kirjutab muusika- ja majandusharidusega saarlane Erki Aavik. “Toompeale on pääsenud järjekordne läbilõige meie väikesest kodanikeringist. Kõigile pole jagunud helget pead, enamik pole kuigi palju koolis käinud ja mõnele ei jää ju külgegi!”

Winston Churchill oli julge ja teravmeelne mees, kes sai kuulsaks pigem oma vaimuka sõnaseadmise kui tõhusa riigijuhtimisega. Nobeli rahupreemiat ei sobinud talle anda, sest siis oleks selle pidanud andma ka ju Stalinile – ja Rooseveltile. (Stalin, muide, nagu Hitler ja Mussolini, esitatigi korduvalt Nobeli preemiale.) Nojah, Churchill sai preemia “kolleegide” kiuste, aga hoopis kirjanduspreemia ning põhiteosena tõsteti esile tema enda esiisast Marlborough´ hertsogist kirjutatud väga mahukas monograafia.

Üsna levinud on lause, et demokraatia on väga vilets valitsemisvorm, aga siiski parem kui teised. Churchillile omistatakse nii mõndagi teiste öeldut, kuid pole tähtis, kas Churchill oli 1947. aastal parlamendis seda öeldes originaalne või tsiteeris kedagi teist. Tähtis on hoopis, et juba ligi pool sajandit varem, noore oraatorina võttis ta samal teemal korduvalt sõna ning tõi sageli sisse mõtte väikesest inimesest, kes teenib igapäevast leiba, hoolitseb pere eest, läheb oma elu hinnaga oma riiki kaitsma ja teeb siis valimispäeval ristikese kastikesse.

Pink on meil lühike

“Ja siis me koguneme ning vaatame, millise valitsuse me teeme; ja kriitilisel hetkel vaatame sedagi, millise valitsemisvormi me valime.”

Demokraatiat on defineeritud kui (rahva) enamuse võimu. Algselt ja lihtsalt sõnana tähendas see ikka lihtsalt rahva võimu – rahva enda võimu iseenda üle. Kui rahvast oli vähe, sai valitsemise asjade üle otsustada agoraale kogunedes. Kõik hääleõiguslikud isikud olid kohal ja kui tulla ei saanud – oma asi. Kui rahvast sai rohkem, tekkis mõte volitamisest, oma teatud õiguse teatud ajaks loovutamisest ja kohe tekkis... korruptsioon.

“Võim kaldub korrumpeeruma ja absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt.” Küllap on ka seda lauset Churchillile suhu sokutada püütud, kuid niiviisi kirjutas ühes erakirjas lord Acton, üks teine briti poliitik. Ta lisas sinna otsa ka mõtte, et suured (riigi)mehed on kahjuks ka pahad mehed...

XX sajandi vahest tuntuima poliitilise ja patsifistliku romaani “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” autori eessõna algab nii: “Suur aeg nõuab suuri inimesi.” Ja nii pidime meiegi äsja endi hulgast need suuremad välja valima. Aga pink on lühike – suuri inimesi on vähe, kuna meil on igasuguseid inimesi vähe. Pole ehitajaid, pole IT-töötajaid, pole teadlasi, pole arste-õdesid... Riigikogu jagu sai seekord siiski täis.

Ka küpsemate puhul on tegemist oma valijate esindajatega: meie vabaduse eest asuvad rahva teenritena hoolt kandma inimesed, kes näiteks peavad naiseks olemist erisuseks.

Siinkohal pean manitsema meie rahvuskaaslast ja oma hõimlast (mõlemad omadused on kindlaks kvaliteedimärgiks!) Jürgen Ligi. Oo jaa, ma jagan tema elementaarseid ootusi uutele kolleegidele, kuid maailm ei ole õiglane, ilus ega ideaalne. Ta on Toompeale kolleegideks saanud järjekordse läbilõike meie väikesest kodanikeringist. Kõigile pole jagunud helget pead, enamik pole kuigi palju koolis käinud ja mõnele ei jää ju külgegi! Vaid vähesed on saanud mõistlikus tasakaalus ema armu ja isa hirmu. Mõne silmaring on nii kitsas, et seda saab vaid vaatepunktiks nimetada.

Hea Jürgen, sa oled koolis käinud mees ja poliitikas kogenud – leia kannatust leppida oma endise kolleegi Villu Reiljani väljendatud kokkuvõttega valimistulemustest: “Kõrgeima võimu kandja ei eksi!” Seegi on derivaat varasemast: Vladimir Uljanovi (Lenini) sõnul tuleb kommunismi ehitada nende inimestega, kes meil on.

Kannatust!

Niisiis, Jürgen, kardan, et kahjuks saad sa nägema, et söögi ajal (ja üldse – toas) ei võeta mütsi peast, nina nuusatakse näppude vahelt, laua sisse lõigatakse oma nimi... Aga see on... on... noh... rahva tahe. Asi ei ole ka ainult hilispuberteedis. (Hiina vanasõna ütleb, et noored arvavad, et vanad on lollid, vanad teavad, et noored on lollid.) Ka küpsemate puhul on tegemist oma valijate esindajatega: meie vabaduse eest asuvad rahva teenritena hoolt kandma inimesed, kes näiteks peavad naiseks olemist erisuseks.

Irokeeside pealikke olevat valinud naised. Ja mitte lihtsalt naised, vaid – vanaemad! Lisaks oli neil õigus ülekäte läinud või rumalaks või saamatuks osutunud pealik maha võtta. Samast kandist olevat pärit selline südamlik sõnum: kuna jumal ei jõudnud enam ise igal pool olla, mõtles ta välja vanaemad.

Kõigil Toompeale meid esindama sattunuil pole olnud õnne vanaema süles istuda. Palun kogenumatel kolleegidel ilmutada selliste suhtes vanavanemlikku kannatust, kuid ka kindlameelsust – ehk saab neist pikapeale siiski mingit asja ja kui nad nelja aasta pärast tagasi rahva hulka lastakse, siis on nad loodetavasti pisut paremad, no vähemalt ehk käituvad paremini.

Jätkub.