Metslutt – pisike, ent ohtlik

Oma uurimistööle toetudes võib Cathrin Benita Poopuu väita, et kõige sagedamini on puuke metsaradade vms ääres, kus liigub palju loomi ja inimesi.

FOTO: Erakogu

“Puuk, rahvapäraste nimetustega puutäi, metspiu, metskronks, metsliisu ja puik, on põnev loom,” leiab Saaremaa ühisgümnaasiumi 9. klassi õpilane Cathrin Benita Poopuu, kes võitis oma uurimistööga puukide bioloogiast, nende levikust Saare maakonnas ja puukidega levivatest haigustest vabariiklikul keskkonnauuringute konverentsil I koha.

Saaremaal tuntakse puuki enamasti metsluti nime all. See väike loom – kes ei ole kuue jalaga putukas, nagu tihti arvatakse, vaid ämblikulaadne ehk kaheksa jalaga – võib kaasa tuua palju ohtlikke haigusi, isegi surma. Puukborrelioos ja puukentsefaliit on kõigile inimestele juba teada-tuntud haigused, kuid lisaks neile kannavad puugid veel teisigi raskesti paranevaid haigusi nii inimesele kui ka paljudele loomadele.

Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilased on puuke uurinud ka 2004. aastal. Tookord viisid uuringu läbi Eva Toom ja Liis Suluste. Puuke uuriti Tallinnas Hiiu onkoloogiahaigla viroloogialaboratooriumis ja meile teadaolevatel andmetel ühtegi haigustekitajat neil puukidel ei leitud. Kuna aeg on edasi läinud, laboritehnika ja uurimisvõimalused täiustunud, tekkis mõte teha uusi kontrollpüüke ja selgitada, milline on olukord nüüd.

385 võsapuuki kolmelt saarelt

Selleks viisin mullu sügisel 22. septembrist 21. oktoobrini koos abilistega läbi kontrollpüügid, mille käigus leidsime 385 puuki (147 isast, 119 emast ja 119 nümfi) – kõik võsapuugid.

Puuke leidus peaaegu kõikjal, peamiselt just tiheda taimestikuga, veidi varjulistes ja niiskemates segametsades, eriti teeradade äärtes, samuti vanadel karjamaadel, kus taimestik ei ületanud põõsarinnet. Oma uurimistööle toetudes võin väita, et kõige sagedamini on puuke metsaradade vms ääres, kus liigub palju loomi ja inimesi.

Puugipüüke viisime läbi Saaremaal, Muhu ja Vilsandi saarel, kokku 54 kohas. Seejärel uuriti kogutud puuke Tervise Arengu Instituudi viroloogia- ja immunoloogiaosakonnas. Osalesin selles töös ka ise. Kokku analüüsiti 215 puuki. Kuna kõiki puuke poleks jõutud analüüsida, keskenduti neile putukatele, kelle arvukus leiukohas oli kõrgeim. Kogutud puukide peal uuriti bakteriaalse päritoluga haigustekitajaid ning tehti kindlaks neli erinevat haigustekitajat: borreeliad, erlihhiad, anaplasmad ja riketsiad.

Borreeliaid teatakse borrelioosi tekitajatena. Need bakterid osutusid Saaremaa puukidel ka kõige levinumateks. Üle kolmandiku ehk 35% uuritud puukidest osutus nende bakterite suhtes positiivseks; erlihhiaid ja anaplasmasid esines 13 protsendil puukidest, riketsiaid 4 protsendil. Samuti leiti mitme nakkusega puuke, mis tähendab, et sellise puugi hammustuse tagajärjel võib inimene saada kõik haigused, millest esildub tavaliselt raskema kuluga (antud juhul borrelioos) või tekib segainfektsioon.

Saaremaa on Eestis üks kõrgema puugihaigustesse haigestumise riskiga kohti ning inimesed peavad end kindlasti kaitsma.

Puukborrelioosi korral tekib hammustuskohal umbes 5 cm läbimõõduga punane laik või paapul, mille läbimõõt võib mõne nädalaga suureneda kuni 50 sentimeetrini. Umbes pooltel haigestunutest võivad sarnased kahjustused esineda ka keha teistes piirkondades, sageli lisanduvad palavik, peavalu, iiveldus, lihas- ja liigesevalud ning lümfoderopaatia ehk lümfisõlmede suurenemine. Nahakahjustused kahanevad ja kaovad keskmiselt 2–4 nädalaga, kuid üldsümptomid võivad püsida mitmeid kuid.

Anaplasmoosi/erlihhioosi haigusnähud on mittespetsiifilised: palavik, peavalu, isutus, iiveldus, oksendamine, lihasvalu. Ilmub ka puukborrelioosile iseloomulik nahalaik. Haigus allub hästi antibiootikumravile (doksütsükliin või rifampiin), mis keskmiselt kestab kolm nädalat.

Kuna Eestis puukide hammustustest põhjustatud riketsioose ei registreerita ning ametlikke teadaandeid selle kohta pole, puudub ka info, kas Eestis on haigusjuhtumeid või kuidas need väljenduvad. Arvatavasti kulgeb riketsioos (nagu ka anaplasmoos ja erlihhioos) sümptomiteta või on gripilaadsed nähud, mis saavad tihtipeale valediagnoosi.

Kuidas ise puuke küttida?

Kõikidest analüüsitud puukidest olid kuni 56% mingi haiguse suhtes positiivsed. Ka Tervise Arengu Instituudi iga-aastased uuringud näitavad, et Saaremaa on Eestis üks kõrgema puugihaigustesse haigestumise riskiga kohti ning inimesed peavad end kindlasti kaitsma, sest puugid on samuti kohe esimeste ilusate ja lumeta ilmadega väljas.

Seekord pöörati Saaremaa puukide uurimisel tähelepanu vaid bakteriaalsetele haigustekitajatele. Edaspidiste uuringute käigus peaks aga vaatluse alla võtma ka teised võimalikud haigustekitajad – viirused ja algloomad.

Kui tahad ise puuke küttida, muretse endale pehme riie mõõtudega 1x 1 m (käterätik, vahvliriie, flanell vms). Seo või kleebi riie pulga otsa ja lohista seda maas umbes 10 meetrit. Seejärel vaata kõigepealt “puugilipu” pealmist poolt, sest kõrgematel rohukõrtel olnud puugid võisid end sinna kukutada. Seejärel pööra riie ümber, et puugid ka teiselt poolt üles leida. Kindlasti üllatud, nähes, et ühe tõmbega võib “lipule” tulla ka üle kümne puugi! Metoodika järgi võib puuke kõige rohkem kohata hommikul enne kella 11 ja õhtupoolikul pärast kella 16–17. Vihmase ilmaga ei ole suurt mõtet puugile minna, sest puukidel on raske riidele kinnituda. Head puugiõnne!

Ohustavad nii loomi kui ka inimesi

Kuna puugid on meil väga levinud, tasub inimestel oma riietust jälgida ka väljaspool metsa viibides. Soovitatav on riietuda heledatesse riietesse, et puuki oleks võimalik märgata. Kui puuk on juba nahas, ei tohi mingil juhul määrida seda õli vms ainetega. Puuk tuleb võimalikult selle pea lähedalt pintsettidega kinni võtta ja sujuva liigutusega välja tõmmata. Isegi kui puugi pea jääb sisse, heidab inimese keha selle aja jooksul välja.

Kriitiliseks teguriks puugihaiguste korral on aeg – mida kiiremini puugi välja saab, seda parem.

Samad soovitused kehtivad ka koduloomade puhul, keda puugid ohustavad. Puugid võivad loomadel tekitada liigesepõletikku, kuid üldjuhul põevad loomad puugihaigusi siiski kergemalt. Ka on loomadel puugihaigust raske märgata, sest iseloomulikku nahalaiku neil ei teki. Siiski tuleb loomi iga päev kontrollida, eriti pärast metsas käimist. Lemmikloomadele on apteekides olemas ka erinevad puugivastased vahendid – nagu ka inimestele –, ent sajaprotsendilist kaitset need siiski ei taga.

Tagasi üles