/nginx/o/2019/04/27/11998795t1h96df.jpg)
Eelmises Eesti Ekspressis ilmus artikkel Tallinna Rimi-keti poodide hindadest ja hinnasiltidest („Ettevaatust! Rimi poed petavad ostjaid!” EE nr 30, 26.07). Sellele süüdistusele vastab ehk Rimi ise, aga arvan ka, et vaatamata hiigelkampaaniale tellimuste saamiseks ja maja loosimisele, ei jõua EE just eriti paljude saarlaste kodudesse. Selgituseks neile – artikkel puudutas ka Kuressaare suurtes poodides esinevat probleemi – mõnikord alles kassas selguvast kauba hinna erinemisest sellest, mis müügisaalis siltidel näha on.
Artikkel on küllalt mahukas, aga lõppes ära enne, kui sai selgitatud, MIKS see nii on. Et ma olen suures poes töötanud, siis võin asja selle lehe lugejatele oma seisukohast veidi valgustada.
EE arvab, et poed teevad seda teadlikult ja see on selline äripoliitika! Asi on läinud nii hulluks, et võlaõigusseadusesse on koguni vastav punkt sisse kirjutatud. Küll vägagi kummaline punkt. Selles antakse ostjale õigus kassa- ja saalihindade erinemisel jätta kaup kassasse ja saada tasutud raha tagasi. Miks selle protseduuri jaoks seadust vaja on, jääb mulle selgusetuks. On ju ka ilma vastava seaduseta alati nii olnud, et kui tasumisel selgub kauba sobimatus, pole kassasse toomisele vaatamata kohustust seda välja osta.
Kuigi jah, sulid oskavad isegi kassas müüjate silmi ära petta. Mäletate ju veel krimisaadetest seda hookuspookust 500-kroonisega?
Oli minulgi juhus nii tosin aastat tagasi, kus ostja pistis küsitud viinapudeli portfelli, aga kuna tema sõnade kohaselt „kuradi eit oli ta taskust sajalise pihta pannud”, andis pudeli tagasi ja kihutas naist kirudes uksest välja. Sellest juhusest peale ei luba ma enne müügi lõpetamist (s.o ostu eest tasumist) ühtegi kaupa kotti panna, sest järgmisel päeval oli tolle pudeli põhja sadestunud roostekord ja lähemalt imejooki silmitsedes ei olnud ka kork enam see õige. Kotimees lihtsalt vahetas viinapudeli veepudeli vastu. Et siin aga kõik kõiki tunnevad, sai politsei üsna ruttu nupumehe kodust antud partii markeeringuga viinapudeli kätte. Muidugi tühja, midas’ veel! Aga mul on ikka selgitada see hinnasildi-lugu.
Enne hinnasilti on kaup, s.t hinnasilt tekib müügisaali koos kaubaga. Kaubapartii on poe nomenklatuuris hinnaga, millega ta müüki tuleb. Sama kaupa tellitakse aga juurde ja tihti on see uus partii hulgilaost või ka mujalt sisse ostetud uue (loe: suurema) hinnaga. Kauba arvelevõtmisel ja saatelehe sisestamisel arvutisse muutub samal hetkel selle hind arvutiga ühenduses olevates kassades. Kuigi samal ajal trükitakse välja ka uued hinnasildid, ei jõua need saali nii ruttu kui meile meeldiks.
Nagu ütleb suur muinasjutuvestja – järgne mulle, oo lugeja! Sest ma avaldan EE-s selgusetuks jäänud saladuse, miks on see nii.
Saalitöödele jätkub 1–2 müüjat, kes peavad esmajoones tagama leiva-piima-köögiviljade pideva ja kvaliteetse müügil-oleku ja uue kauba saalitoomise. Hea, kui kassapidajad maksmise sabas seisjate arvelt ja teenindamise kõrvalt jõuavad aidata uut kaupa välja panna. Sellise tempo juures on hinnasiltide õigsuse kontrollimine ja nende vahetamine dekoratiivkosmeetiline (vabandust, meikarid!) probleem. Poele on eluliselt tähtsam saada kaup saali ostjate käeulatusse. Võib ju öelda, et saalitööline oli hooletu ja juhtkond ei jälgi küllaldaselt, aga tegelikult ongi asi kõigest ja lihtsalt selles, et müüjaid ei jätku. Kui pood võtab tööle hinnasiltide vahetaja või sunnib olemasolevaid müüjaid seda tegema väljaspool tööaega, siis on ta ka sunnitud selle tasustamiseks hindu tõstma. Ma ei taha meile kõigile ebameeldivat hinnasegadust õigustada ega välja vabandada, vaid just selgitada – selles mõttes, et teadlikku petmist kasusaamise eesmärgil pole siit leida. Müüjad on alati tänulikud asjakohase märkuse eest.
Pealegi ei ole meie linnas eriti pikk tee jalutada teise firma poodi ja kui need hinnad on sobivamad, siis järgmine kord alustada just sealt. Mida rohkem ostjaid poes käib, seda rohkem tekib ju vahendeid uute müüjate palkamiseks ja küllap saab korda see hinnasildi asigi – meie kõigi rahuloluks.