Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/28/12000461t1hd7e7.jpg)
Nädalavahetusel käisid projekti “Teeme ära 2008” raames kogu Saaremaal ringi vabatahtlikud, kes kaardistasid valdades loodust risustavaid prügikogumeid. Eesmärgiks on saada täielik ülevaade prügihunnikutest üle Eesti ja need siis 3. mail ühe päevaga likvideerida. Tsiteerides üht projektijuhtidest Eva Truuverki: “Eestist saab 3. mail planeedi puhtaim riik.”
Naistepäeva hommikul kell kümme kogunevad vabatahtlikud linnaserval asuvasse Mahekööki, et saada kätte töövahendid ja ülesanded. Piduliku sissejuhatuse järel saab iga meeskond endale valla, vastava valla kaardi ning tehnika – pea 10 000-kroonise Nokia GPS-telefoni. Veel mõned õpetussõnad targematelt meestelt teemal, kuidas toimida ja mida teha GPS-iga, ning seejärel lähevad kõik oma teed. Mina saan Pihtla valla ja kolm lõbusat kaaslast.
Vabatahtlikele kättejagatud kaardid on täiustatud pisikeste ringikestega erinevates paikades, mis tähistavad eelnevalt kaardistatud prügi asukohta – vastavalt prügi liigile ja ohtlikkusele on ringid kollased, kolla-mustad või punased. Kõigepealt tulebki prügiotsijatel üle kontrollida kaardil olevad eelmärgistatud kohad ja veenduda kaardile kantud märke õigsuses. Alles siis saab hakata jahtima uusi prahiga risustatud kohti, mille kohta üks vabatahtlikest, Mele, naerdes ütleb: “Kaardistamata prügi otsimine on hulga lõbusam – see on nagu maastikumäng.”
Esimene sihtpunkt. Kaardil tähistatud kohale jõudes kaovad kaks vabatahtlikku välgukiirusel metsa. Mõnekümne minuti pärast tuleb kõne: “Sõitke autoga tuldud teed tagasi, me jõudsime läbi metsa suure tee äärde.” Mõne minuti pärast istuvad seiklejad autosse ja suund võetakse järgmisele märgitud kohale. “Me leidsime siit metsast kaks risustatud kohta – märgitud prügihunnikust oli natuke maad eemal veel teine ka,” löövad Mele silmad särama. “See on nagu omamoodi võistlus,” naerab ka Kristjan. “Jama tunne on, kui naabervalda läbi kammivad inimesed helistavad: “Oh, meil on juba 45 risustatud kohta, palju teil on?” – ja sinu kaardi peal on avastusi poole vähem.”
Järgmiseks konsulteerime Pihtla valla elanikuga, kes oli nõus rääkima valla probleemsematest kohtadest. See on üks lollikindlaimaid ja efektiivsemaid mooduseid risustatud kohad üles leida – kes ikka paremini ümbrust tunneb kui mitte kohalikud elanikud. Üksipulgi arutatakse läbi kõik kaardil märgitud kohad, juurde ka natukene selliseid, mis kaardil puuduvad. Selguvad risustatud alad nii sügaval metsa sees kui ka päris teede ääres, nii asustusest eemale jäävatel lagendikel kui ka päris vallavalitsuse maja külje all.
Kohaliku abist on kasu – järgmiseks jõuame kohta, kus meid tervitab silt “Prügi mahapanek keelatud”. Järgneb üks prügihunnik teise järel. Päeva suurim saak, kokku rohkem kui 30 m risustatud pinda! Kokku on tassitud kõike: alates olmeprügist ja taarast kuni kodumasinate ja jalgratasteni välja.
Hoolimata sombusest ilmast möödub laupäev Pihtla vallas rõõmsas noodis – eesmärk prügihunnikud kaardistada ja uusi juurde leida saab edukalt täidetud. Nüüd jääb üle vaid oodata 3. maid, mil 40 000 vabatahtlikku koristajat üle Eesti hakkavad tegutsema puhtama Eesti nimel. Rohkem infot lehelt
.