Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2257303t1h6e0a.jpg)
/nginx/o/2019/04/28/12000549t1h3a0f.jpg)
Tõdemus, et Eesti on mereriik, ei vaja tõestamist. Eesti on seda ajalooliselt alati olnud. Meie vaarisad viisid sõnumi eestlaste merelisest (sõjalisest) võimekusest tolleaegsesse Euroopasse ja vahest kaugemalegi. Ossilise sattumine Rooma impeeriumi kaardile ajaloolase Tacituse käe läbi võis olla juhus, aga ka saarlaste aktiivse merelise tegevuse tulemus. Fakt on aga see, et saarlased ja Saaremaa olid Euroopas teada juba 1. sajandil m.a.j.
Meresõidu oskused ja teadmised pärandati isalt pojale põlvest põlve. Nii nagu ka meresõiduvahendid ning kirg mere ja seikluste järele. Sellega tagasid meie esivanemad saarlaste ja ka eestlaste õiguse kuulude mereriikide-rahvaste perre. Nii on see olnud tänase päevani vaatamata kõigele – vaatamata sõdadele, katkule, valitsejatele ja tormisele ilmale.
Peab olema ka tulevikus, meie esivanemate mälestuse nimel. Kõige selle nimel, mille eest on tuhanded hukkunud ja mis on aidanud meil säilitada oma rahvuse, kultuuri ja keele.
Tänases Eesti vabariigis armastame rääkida, eriti pidukõnedes, et Eesti on mereriik, et meie elus ja majanduses on merendusel suur osa jms… Käesoleva artikli raamistikku ei mahu paraku arutelu, kuivõrd riik tegelikkuses hoolib oma merelise ajaloo pärandist ning merendusest üldse. Järgnevalt püüame arutleda, mis on vaja teha selleks, et Eesti võiks ka tulevikus olla rahvusvaheliselt tunnustatud mereriik. Ja seda läbi mereharidusega seotud küsimuste.
Kõigepealt on meil vaja piisaval hulgal mereharidusega juhte ja spetsialiste. Merendus on merega seotud ettevõtete ja organisatsioonide süsteem, mis toimib riigis nii merenduse enda kui ka laiemalt ühiskonna huvides. Laiema mõistena hõlmab merendus kõiki inimesi, kelle elu ja tegevus on seotud merega.
Merenduses on oluline osa inimeste kvalifikatsioonil. Tulenevalt tegevuste iseärasustest merel ja kokkupuutes merega ning spetsiifiliste ohtude tõttu, mida maismaal ette ei tule, peab merendusega tegelevatel inimestel olema lisaks üldisele haridusele ka merealane haridus ja töökogemus.
Mereharidus on eeskätt selliste teadmiste, oskuste ja vilumuste kogum, mis on inimesele tarvilikud selleks, et olla valmis kutsetööks merenduse alal. Spetsiifiline mereharidus on nõutav ka paljudel harrastuslikel kokkupuudetel mere ja merendusega, seda eeskätt iga asjaga tegeleva üksikisiku oma elu ja tervise huvides. Mereharidust on võimalik omandada kõikidel vajalikel tasemetel.
Merehariduse hulka võib lugeda ka üldisi oskusi, teadmisi ning vilumusi, mis on vajalikud eluks ja tööks mere läheduses või seotult merega, meretavade tundmist jms.
Tulenevalt eespool toodust jaguneb mereharidus paljudeks suundadeks, aladeks ja tasemeteks. Neid ühendab merendusalaste mõistete, terminoloogia, reeglite ja traditsioonide tundmine ja rakendamine. Milline mereharidus kellelgi olema peab, sõltub sellest, millist rolli ta merenduses täidab. Mingil määral peaks merendusalaseid teadmisi olema igal mereäärse riigi elanikul, kas või rahvuskultuuri järjepidevuse tagamiseks.
Teadmiste puudumine merest ja merendusest suurendab oluliselt riske ka sellistel merega seotud tegevusaladel, kus spetsiaalset mereharidust formaalselt ei nõuta. Nende riskide ja ohtude vältimiseks peab piisav mereharidus oleme kõigil merendusega seotud aladel töötavatel inimestel, sealhulgas merendusettevõtete juhtidel ja spetsialistidel.
Professionaalset mereharidust saadakse õppides õppeasutustes, millega kaasneb praktika ja merealane kasvatus. Eriti tähtis on see inimestele, kel eelnev merealane kogemus puudub. Et merendus areneb üha kiiremini, on vaja ka pidevat enesetäiendamist.
Paljudes Euroopa riikides on täna juba üha suurenev vajadus kvalifitseeritud laevaohvitseride järele. Mida paremal elujärjel on inimesed, seda raskem on samal ajal leida motivatsiooni nii raske elukutse valikuks.
Eesti merehariduse arendamisel on vaja teadvustada, millise mereharidusega ja kui palju spetsialiste vajab Eesti, ning otsustada, kuidas ja kus on neid otstarbekas ette valmistada.