Annika Iin Kevade tänavalt

Foto: Saarte Hääl

“Kevade tänava kohvik”. Maja, mida teavad ja mäletavad paljud Annika Iini endised tantsutüdrukud. Mäletasin minagi. Seda, et aias oli palju-palju lilli ja maja ümbritses kiviktaimla. Mäletan tollase koolinoorte maja kärmet karmi sõnaga tantsuõpetajat, kes suutis ka karud valssima panna. Tema jaoks ei eksisteerinud lauset “Ma ei oska”.

Aga ma mäletan ka üht väga hubast olemist Annika pool, kui me terve tantsurühmaga pistsime nahka pool juustukera. Rangekäelisest õpetajast sai ühtäkki soe ja südamlik võõrustaja. Kes ta siis on? Karm õpetaja või sooja ja suure südamega vanem proua?

Küsimus näib mõttetu, sest mälu võib olla petlik ja inimene ei ole ei see ega teine, vaid hoopis keegi kolmas, kes jääbki hoomamatuks. Ometi annavad nii mõnedki värvid ja jooned, ka kirjasõnalised, aimu inimesest, keda saarlased teavad kui kauaaegset rahvatantsujuhti, pioneeridemaja instruktorit, pulmavanemat ja nobedate näppudega käsitöölist.

Kepseldes läbi elu

“Ma olen terve elu ainult kepselnud, 62 aastat ju. See on mõistusevastane,” naerab Annika ise ja räägib, et ema oli teda ikka manitsenud, et laps-laps, lõpeta ükskord see kepslemine ära, õpi ja tee midagi kasulikku.

“Aga ma ei jõudnud nii kaugele, et oleks midagi sellist õppinud. Kooliajast saadik ja kogu elu olen ma aina tantsinud. Nii kui ma üle kooliläve

8-aastasena astusin, nii ainult esinema hakkasin,” sõnab ta muiates, nentides, et eks ta ole kogu elu niisugune taidleja olnud.

Aga nüüd, pärast tantsuõpetajana lõplikku erruminemist 2003. aasta kevadel, naudib ta lõpuks ometi rahvatantsu. “Lähen, vaatan ja naudin kõike seda, mida nad teevad. Kui ise tantse õpetad, oled nagu nuhk Albert – et kas ta siis ei saa aru, mis jalaga tuleb alustada ja kas talle pole räägitud, kuidas käed puusa panna ja kuidas seelik laiali tõmmata.” Aga nüüd, kus Annika ise ei õpeta, istub ta toolil ja paneb käed risti rinna peale: tehku nad seal laval mida tahes, see kõik on kena.

Rakvere pedagoogiline kool oli täpselt minu koht

Pärast Vaivara 7-klassilise kooli lõpetamist teadis Annika täpselt, mida edasi õppida. “Alguses tahtsin minna merekooli, aga siis ei võetud tüdrukuid ju sinna,” räägib ta. “See oli naerukoht, tead, kõik küsisid, et kas sa mõtled ka!” Seda aga, et ta hoopis Rakvere pedagoogilisse kooli läks, ei ole Annika päevagi kahetsenud. “See lihtsalt oli minu koht. Kui peaks hakkama uuesti otsast, siis mitte midagi ei muutuks,” on ta kindel.

Eelmisel suvel said kursusekaaslased pärast 50 aastat uuesti kokku. “Naera puruks, “tüdrukud” olid kõik kohal,” jutustab Annika. 25-st oli tulnud 22. Puudunud kolmest on üks maetud ja kaks ei saanud liikuma. “Me olime koolis õpetajatele peavalu, me olime ju vanempioneerijuhid-algklassiõpetajad, kõik sellised protesti täis ja hakkajad. Aga kena oli…” meenutab Annika.

Vaivarast Vaiverre

“Me olime perega kolinud Sinimäe külje alla, Perjatsile [mis ei ole eriti kaugel Vaivarast – toim]. Oma praktika tegin ma Sinimäel. Ja siis oli nõudmine, et ma sinna ka tööle läheksin, kui kooli lõpetan. Aga Sinimäe ise on ju Narva külje all. Raske oli leida 2–3 ühest rahvusest inimest,” jutustab Annika. Ja pealegi, noor ja loll inimene mõtleb ikka, et ei ma sinna koju tagasi küll ei lähe. Nii oli Annika teatanud ka suunamiskomisjonile.

“Seal öeldi mulle, et teie, Annika, lähete Sinimäele, mina aga vastu, et ei lähe! “No kuidas ei lähe?” Ma ütlesin, et ei lähe. “No kuhu te siis lähete?” Ja siis ma ütlesingi, et minupärast saatke või Saaremaale, aga Sinimäele ma ei lähe.” Aga et sel aastal oli just Saaremaal suur nõudmine vanempioneerijuhtide ja algklassiõpetajate järele, siis oli komisjoni jaoks Annika sõnutsi jumala õnn, et mõni loll tahab vabatahtlikult minna Saaremaale.

“Mind saadeti Vaivere kooli vanempioneerijuhiks. Aga see oli selline koht, et kui kusagil mõni auk oli, siis sinna mind pisteti. Mäletan, et koolis ei olnud kehakultuuriõpetajat ja nii ma sain endale poiste võimlemistunnid; eesti keele õpetaja oli dekreetpuhkusel – eesti keele tunnid, ja tead, naera puruks, nii tark, et kõike kohe oskadki,” muigab Annika ise. “Ainuke asi, mis ma kahetsen, on see, et ma Vaivere koolist ära tulin.”

Vaivere koolis oli tollal direktoriks Albert Lõuk. “Temalt sain ma põhitõed, just need, et kuidas ja mismoodi lastega hakkama saada. Tema ütles, et “minu juurde sa ei jookse ja sa neid poisse siia ka ei vea”. Sel aastal oli koolis mitmeid ülekasvand poisse, mina olin 19 ning poisid 16 ja 17.

Pioneeridetuba ja õpetajatetuba olid kõrvuti. Jätsin poisid peale tunde, aga niikaua, kui mina istusin poistega, niikaua istus tema [Albert Lõuk] ka teiselpool seina. Kindel seljatagune oli kogu aeg,” jutustab Annika sellest, kuidas ta omandas lastega käitumise põhitõed.

Seal sai ta ka oma ristsed rahvatantsu õpetamisel. Tollane Praakli rahvamaja juhataja ja Vaivere kooli algklasside õpetaja Valve Tiitma pani ka oma kolleegid tegutsema. Esimesed tantsud, mis Annika teistele selgeks õpetas, olid “Kaera-Jaan” ja “Raksi-Jaak”.

Kuidas kolm naist Kingissepa pioneeridemaja pianiinot kolisid

1959 kolis Annika Vaiverest Kuressaarde ehk tollasesse Kingisseppa, tööle Kingissepa keskkooli vanempioneerijuhiks ja komsomolisekretäriks. Kuuekümnendate keskel asus ta tööle pioneeridemajja. Kuna Meta Tamm läks kooli, jäid tantsurühmad vabaks ning Annikale.

Tema juhendada jäid peamiselt 1.–7. klasside segarühm ja tütarlapsed. Annika pikk tööaeg ongi möödunud pioneeridemajas. “Pioneeridemaja oli algul pargis, seal, kus see jahimaja on,” meenutab ta. “Mul on meeles, kuidas me kolisime vanast pioneeridemajast uude [majja, mida praegu kasutab linnavalitsus – toim]. Ja siis meie, kolm naist, kolisime pianiino vanast majast treppidest alla ja uue maja kivitreppidest üles teise korruse saali. Kiviastmed olid kitsad ja paari astme peal olid kivid lahti. See on ime, et me kaelapidi alla ei kukkunud.”

“Pioneeriajal koolitati pioneeriinstruktoreid ja kuna pioneeridemaja valmistas neid ette, siis jagati valdkonnad töötajate vahel ära,” räägib Annika sellest, et on andnud tööõpetust, teinud nukuteatrit ning õpetanud ka noori kokki välja peale selle, et õpetas rahvatantsijaid.

Kandis punast kaelarätti – ja mis siis?

“Alguses, kui algas meie täieline Eesti vabariik, siis ma olin täielikus stressis,” tunnistab Annika. “Sest siis see kõik, mis toimus enne vabariiki, kõik need pioneeritööd, ei kõlvanud järsku enam mitte kusagile. Kõik tehti nii maha, et kohati tundsid ennast nagu kurjategija.” Samas ei usu ta neist eestlastest, kes hirmsasti seda aega maha teevad, et nad ise kõik see aeg nii kangesti aatelised olid.

Tegelikult oli ju kõik, mida Annika pioneerijuhina tegi, lihtsalt laste vaba aja sisustamine. “Loomulikult tegime me 1. mail lipurivistuse, see lihtsalt oli nii. Aga kuipalju me seda poliitikat ise teadsime, noorukesed nagu me olime, ja kuipalju me seda lastele oskasime rääkida, sa võid ju arvata,” on Annika hääles isegi praegu kibedust aimata.

“Kandsime punast kaelarätti, no mis sellest siis oli? See oli see aeg. Praegu kannavad teistsuguseid kaelarätte, suurt vahet ju pole. Ma pean aga ütlema, et meil oli põnevam. Seepärast, et kui kodutütred, skaudid ja gaidid näiteks kirjutavad, et mõtle, me käisime telkidega metsas ja õppisime, kuidas telki püstitada, siis ma ikka mõtlen, et püha jumal, tol ajal oskas iga pisike naga telgi püsti panna.”

“Enam nutt peale ei tule,” sõnab Annika, sest oma sisimas ta teab, et see kõik, mis ta omal ajal tegi, oli kena ning vähemasti laste aeg oli põnevalt sisustatud.

Tantsudest ja tantsutundidest

“Lemmiktantsudeks kujunevad sellised tantsud, mis jutustavad loo,” vastab Annika küsimusele, kas tal on ka mõni tants, mis eriti hinge pugenud. ““Kodupaik”, “Kalurineiud”, “Kodusolemise tants”,” loetleb ta ja ütleb, et peale selle, et neis tantsudes on lugu, on ka nende joonis väga ilus. Uuemaaegseid tantse ta väga ei armasta, seal on kiirustamist ja tormamist ilma selge jooniseta.

Mäletan, et Annika tantsuproovid olid mulle, koolipõlves pikka maad jooksnud-võistelnud lapsele, raske katsumus, aga ka seda, et ükski tantsutrenn ei olnud päris igav.

“Terve see tantsuproov ise on üks naljakas asi,” nendib Annika. “Üks aga kordus ajast-aega. Õppisime selgeks ühe tantsu, siis läks tükk aega mööda ja siis äkki oli vaja just seda tantsu esitada. Siis aga tuleb välja, et tantsijaist ei tea ükski, kus on tema koht. Tükk aega kisasid ja lärmasid. Lasin neid rahulikult ära lärmata ja mõne aja pärast käratasin, ning korraga olid kõigil omad kohad selged.”

Pea ees vette

“Ma olen selline inimene, kes igal pool hüppab pea ees vette,” ütleb Annika. Tõepoolest, kui juba vanempioneerijuhiks olemine eeldas sobitumist mistahes ametisse, siis on Annika peale kõige muu olnud ka pulmavanem, töötanud lasteaias, haridusosakonnas, teinud kunstlilli pruutidele ning juhtinud Saaremaa noorte tantsu- ja laulupidusid, rääkimata arvukatest rahvatantsurühmadest ja nende viimisest suurtele laulu- ja tantsupidudele.

Ta on juhtinud ka omaaegseid õpetajate balle, ühte neist koos legendiks saanud Kihelkonna koolijuhi August Tõkmaniga. See mees oli aga üks neist kolmest mehest, keda Annika niivõrd austas, et kui need kolm (August Tõkman, Heino Tiidus, Albert Lõuk) ruumi sisenesid, ei julgenud ta istuma jääda. Balli juhtimine koos Tõkmaniga oli Annika jaoks seega üks suuremaid katsumusi.

Annikale meeldib lugeda luulet: “Iga uus luulekogu, mis raamatukogu riiulile ilmub, selle ma koju tarin.” Samuti vaatab ta ära kõik spordiülekanded, olgu siis kas korvpall või hoki. Teatrietendusi naljalt vahele ei jäta ja kinos käib ka. Samuti reisimas. Tema koduaed on korras ja hoolitsetud. Poegi on Annika suureks kasvatanud kaks ja lapselapsi on kolm.

CV

Annika Iin

• Sündinud 10. juuli 1938 Narvas.

• Koolid: Vaivara 7-klassiline kool, lõpet 1953.

• Rakvere pedagoogiline kool, lõpet 1957.

• 1964–1980 koolinoorte rahvatantsu instruktor; 1980–1999 Saare maakonna rahvatantsu instruktor.

• Tantsurühmad: 1977–1990 Kip-Kõpsadi (kalurikolhoosi Saare Kalur naisrühm); 1975–1985 Kingissepa rajooni täitevkomitee juures tegutsev riigiteenistujate a/ü naisrühm; 1980–2000 Saarepiigad (Saaremaa lihatööstuse ja piimatootmiskoondise naisrühm); 1990–1999 Ritsikas (Kuressaare haigla naisrühm); 1990–2003 Sõbratarid (Kuressaare 2. lastepäevakodu kasvatajate naisrühm), 1995–1999 Marleen (eakate naisrühm).

Tantsualane tegevus – läbilõige aastatest 1963–1995

• 1963 maakonna koolinoorte laulu- ja tantsupeo “Rahvaste sõpruse pidu” üldjuht ja lavastaja.

• 1964. aastast laulupeo komisjoni liige.

• 1964 maakonna koolinoorte laulu- ja tantsupeo “Sõnakera” stsenarist, üldjuht ja lavastaja.

• 1965 Kiigepidu Valjala Viiuga, üldjuht ja lavastaja.

• 1968 rahvakunstiõhtu “Tants – rõõmude peegeldus” lasterühmade üldjuht.

• 1972 koolinoorte laulu- ja tantsupeo stsenarist ja lavastaja.

• 1975 rahvapidu “ENSV 35 rahu 30” linna staadionil, lavastaja ja üldjuht.

• 1982 Saaremaa taidluspeo “NSVL 60” üldjuht ja lavastaja.

• 1983 Kingissepa rajooni koolinoorte taidluspeo “Laagripäev” stsenarist, lavastaja, tantsurühmade üldjuht, üldjuht.

• 1988 rajooni laulu- ja tantsupidu Kihelkonnal (500 last), lavastaja ja üldjuht.

• 1993 Kuressaare 439. aastapäevale pühendatud rahvakunstiõhtu linna staadionil, stsenarist, üldjuht ja lavastaja.

• 1995 Saaremaa 45. laulu- ja tantsupidu linna staadionil,

naisrühmade üldjuht.