Tänavune linna parim heakorratöötaja on Kudjape kalmistuvaht Marika Jürisson

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Saarte Hääl

Tänavuseks Kuressaare linna parimaks heakorratöötajaks tunnistatud Kudjape kalmistuvaht Marika Jürisson on talle antud tiitlist üllatunud. 11 aastat tagasi töötuna surnuaeda lehti riisuma saadetud naisest on tänaseks saanud oma tööd armastav inimene, kes usub, et teeb Kudjapel tööd vähemalt pensionipõlveni.

“Kui ma surnuaia peaväravast sisse tulen, tunnen ennast alati koduselt,” ütleb Marika Jürisson, kelle peamiseks tööks on lehtede riisumine ja teede pühkimine, lisaks omasteta ja lossihoovis hukatud inimeste haudade hooldamine.



Tööd jagub Kudjape kalmistul hommikust õhtuni, sest on ju loodus nii sättinud, et vahtraõied ja kaseurvad, sügisene lehesadu – kõik on omal ajal, ehkki kalmistuvahi sõnul ütleb nii mõnigi kalmistul käija, et kõiki lehti polegi vaja kokku korjata, sest “nii mõnus on jalaga segada neid kollaseid ja punaseid vahtralehti”. Marika lisab, et kevadine hooldus oleneb paljuski sügisesest – kui ikka jätad kuskile põõsa alla lehehunniku, on tuul varmas neid lehti jälle laiali puhuma.



Kalakasvandusest kalmistule


Kudjape kalmistule sattus Leisi valla Linnuse küla tüdruk Marika juhuse tahtel. “Läksin pärast keskkooli tööle Pidula kalakasvandusse, see oli siis kalakombinaadi oma, hiljem kuulus Saare Kalurile. Sealt saadeti mind EPA-sse zooinseneriks õppima,” räägib Marika. Pidula kalakasvandus oligi tema eelmine töökoht, kuni üks soomlane selle üle võttis ning sellest varifirma tekitas ja pankrotti ajas.



“1996. aastal jäin töötuks ning sellest ajast olengi siin, vahepeal käisin piimakombinaadis pulbripakkijana ka tööl, aga seda juba kalmistutöö kõrvalt,” jutustab Marika, kelle pere võtab nüüd iseenesestmõistetavalt, et pereema on kalmistuvaht, ning käib tal enne surnuaiapühi abiski. Tütar Eeva (21) ja poeg Harri (24) on emale puhkustki andnud ning abikaasa Raivo ka töö juures abiks olnud.



“Surnuaiavahi amet ei ole küll kunagi mu eluunistus olnud ja eks alguses läks ikka harjumiseks ka aega,” tunnistab Marika, lisades, et eks esimesed aastad sai isegi matuseliste käest uuritud, ega neil pole talle mingit paremat tööd pakkuda. “Üks mees küsis ükskord mu käest, kui nägi mind luuaga siin teid pühkimas, et miks ma pole võinud rohkem õppida, oleks parema töökoha saanud,” naerab ta nüüd.



Kõige ilusam on surnuaed kevadel ja jõululaupäeval


Marika ütleb, et kõige ilusam on tema töökoht kevadeti, mil loodus tärkab, ning jõululaupäeval.



“Olen küll päeval tööl, aga tuleme alati õhtul uuesti ja käime siis kõik surnuaiaosad läbi. Siis on siin nii palju rahvast! See, kes jõululaupäeval kalmistule tulemata jätab, jääb väga ilusast asjast ilma,” arvab Marika. “Haudade peal on kümneid-kümneid küünlaid, elektrivalgust polegi vaja.”


Kudjape kalmistu on Marikale selle 11 aastaga selgeks saanud. “Ega mul valgust olegi vaja, teed on nii tuttavad, et ära ma küll ei eksi, pimedust ka ei karda,” räägib ta.



Tihti on surnuaiavaht pidanud abiks olema ka kellegi haua leidmisel. “Mu käest ikka küsitakse, kus võiks kellegi haud olla, tavaliselt ma ikka tean ja oskan juhatada,” ütleb ta. Kudjapel on praegu haudu 10 000 ringis ning igal aastal lisandub umbkaudu sada kääbast. “Paari aasta pärast on kalmistu täis,” viitab Marika veel vabale platsile uues surnuajaosas.



Marika sõnul on paljud inimesed talle oma mälestusi pajatanud. Seisatame meiegi ühe haua juures, kuhu maetud õpetaja Aru. “Tema 70–80-aastane õpilane käib ikka siin ja on rääkinud, kuidas ta olnud pisikene tüdruk ja õpetaja Aru võtnud ta sülle, et ta aktusel näeks, mis laval toimub,” jutustab Marika.



Jutte ja lugusid on kalmistuvahil palju ning neid võikski kuulama jääda. Eriliselt teeb Marika südame soojaks, kui keegi luudajat märkab ja jõudu soovib.




Kuressaare Linnamajanduse juhataja Urmas Raik:

Marika on tõesti väga tubli, ta on teinud oma tööd hästi, vaatamata kesistele olmetingimustele. Kui arvestada veel seda, et ta peab aasta ringi olema n-ö välitöödel. Kui kalmistule minna, siis hing lausa laulab sees, sest seal on kõik nii puhas ja korras.



Kuressaare linnaaednik Kaljo Ellik:

Kudjape kalmistu on kahtlemata Saare maakonna 34 surnuaia hulgas väljapaistvaim ning seda toredam on, et selle hooldajaks on selline tubli ja toimekas inimene nagu Marika Jürisson. Kalmistuvahi ehk -hooldajana on ta teinud ära suure töö ning temagi teene on see, et Kuressaare linn on Tallinna kõrval liitunud ajalooliste kalmistute assotsiatsiooni – ASCE-ga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles