Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/28/12004190t1he778.jpg)
“Soovin teile kõigile head ja ilusat ning kõige paremat süütalastepäeva!” Nii hõikas ruumi siseneja. Heldeke, milline tervitus tapatalgute mälestuspäeval! Kohalolijaid oli ruumis alla kümne ja koos istuti sündmuse pärast, mis peaks iga kultuurset inimest huvitama. Enamik meist vaikis jahmunult. Küsimuse peale, kas ta ikka ise saab aru, mis ta ütles, teatas tulija rõõmsalt, et hommikul oli raadios öeldud, et on süütalastepäev.
Ju see siis ikka midagi kena on, kui öeldi. Nii asja olemuse ära seletanud, tormas ta uutele saabujatele tema arvates ilusat ja ainukordset tervitust hõikama. Kujutasin ette, kuidas näiteks juudid sooviksid üksteisele 25. märtsi hommikul head ja kõige paremat eesti rahva küüditamise aastapäeva ja koos õnnitlustega veel!
Pole piiblilugu õppinud
Meie põlvkond on saanud suure kahju osaliseks sellepärast, et meile pole nooruses piiblilugu õpetatud. Mõtlen just ajaloo ja müütide tundmist. Inimene võib uskuda või mitte uskuda, aga piiblilugusid teada ometi võiks. Just teadmatusega on meilt ära võetud võimalus mõista paljude vanaaja rahvaste ajalugu ja nende järglaste tänapäevast olemust. Me ei sa aru suuremast osast keskaegsest ja uusaegsest välismaa kultuurist.
Loomulikult naudime lisaks teadmistele pintslitõmmete elegantsi, luule lennukust ja muud, aga ilma tagapõhja teadmata me seda lõpuni ei mõista. Uurime küll innukalt katalooge ja seletavaid silmaringi laiendamise teatmikke, kuid ega needki iga teose lugu üleni kajastada jõua. Igal juhul peame tuttavad olema alglooga, mis viis autori just selle šedöövri loomisele. Tihti on see alglugu piiblist võetud.
Ma ei tea, kas tunneb keegi end südamepõhjani solvatuna, kui talle öeldakse, et ta käitub nagu Buridani eesel. Tean juhust, kus selle väljendi pärast tekkis vimm pikaks ajaks. Solvunu ei teadnud ilmselt lugu eeslist, kes suri kahe heinakuhja vahel nälga, kuna ei suutnud otsustada, kummast kuhjast süüa. Seega tähendab see väljend lihtsustatult olukorda, kus ei suudeta teha ilmselget õiget valikut. Solvunule jäi kõrvu vaid “eesel”, no mis sa ära teed, eesel jah!
Või ütlemine, mis viitab kellegi alusetule enesekindlusele – enne kui kukk kolm korda kireda jõuab… Ka naljakalt kõlav ja iroonilisena tunduv “ootab nagu neitsi lambiga”, mis tähendab vaid igakülgset ettevalmistust mingiks tähtsaks sündmuseks. Neid näiteid võiks tuua veelgi.
Iidset raamatut nimega Piibel võib lugeda ka kui ilukirjanduslikku teost. Kui palju me siis ikka näiteks “Saladusliku saare” seikluste uskumiseks keemia- või füüsikakatseid tegime. Süvenesime olukorda lihtsalt Jules Verne’i raamatu kaudu. Oli see tõde või mitte, põnev igatahes!
Kui piiblit kirjandusteosena lugeda, on see sama huvitav kui “Harry Potter”, ning kui midagi jääb mõistmatuks, siis on olemas inimesed, kes on rõõmuga valmis üksipulgi seletusi jagama. Selgitused võivad olla küll mõneti erinevad, kuid müütide algpõhi jääb ju samaks. See on põhi, mille peale on loodud kaasaja kultuurile omakorda alus.
Kohe on ülestõusmispühad
Pühapäevane rõõmusündmus panigi aluse kristlusele. Aga pühad algavad ju reedel. Need on riiklikud pühad ja nende kolme päeva jooksul jõuab ka kaugemal elavatele sugulastele-sõpradele külla sõita. Mida tervituseks ütleme? Suurel reedel või vaiksel laupäeval kohtudes soovime üksteisele enamasti häid ja lõbusaid kevadpühi, munadepühi, ülestõusmispühi…
Kui sageli kristlusest eemal seisvad inimesed mõtlevad selle peale, millise sündmuse mälestuseks on paljud rahvad, ka meie nende hulgas, kehtestanud sellise riikliku püha? Mis siis juhtus paar tuhat aasta tagasi sellel reedel?
Samas öeldakse, et kui inimene teab vähem, on tal ka muret vähem. On see pikka aega kogutud teadmiste tulemus, aga me võiksime rohkem lugu pidada sellisest ütlemisest, et loll olla on loll.
Kenasid lihavõtteid!