Läbi maiade maa I
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Talvehõngu oli vabariigis tunda juba terve kuu jagu, detsember ägas aastalõpu agoonias, varajased toakuused kukutasid okkaid, pühade eel ei võetud töötegemist ammugi enam tõsiselt, jõulumees oli äraminekul äsja kohevale lumele vildijäljed jätnud...
Kõik märgid näitasid seda, et tuleb minna. Tuule suund oli muutumas. 2009. aasta 25. detsembri pärastlõunal veetase Väinameres langes, Saaremaalt mandrile veel pääses, kuigi raadio edastas hoiatavaid tormiteateid. Nii tuli kiirelt sadama poole kihutama hakata, et mitte lennukist maha jääda. Juba mitmekordne reisikaaslane Märt ei saanudki Hiiumaalt otse üle mere Heltermaa sadamast Rohukülla sõita, veetase langes mõned head tunnid enne meie väljalendu alla praamivõimete normi. Hea, et see üks praamitäis autosid enne lubatud tormituult Hiiumaalt Saaremaale sõitis.
Edasi loe laupäevasest Oma Saarest.