Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/28/12008606t1h52a6.jpg)
Anne & Stiili tagalehel on staariküsitluse rubriik. Mõned numbrid tagasi küsitleti üht Lihtsa-Elu-Triinu meesvarianti, kes iseenesest ei olnud meeldejääv, aga meelde jäi vastus küsimusele ta soovi kohta.
See kõlas: kõnniteeküte ja vähem vanamutte. No mis vanamutid võiksid noort meest küll segada või millistega võiks ta kokku puutuda? Ilmselt tulevad kõne alla tema vanaemad ja ehk ka ema. Poisil oli soov, et neid vähem oleks. Kena lapsukese on nad endile vanaduspäevade toeks kasvatanud küll!
Kes on vana?
Ühele briljantse mõistusega naisele heideti mõned aastad tagasi väga kõrgel tasemel ette, et ta on vana. Ma ei tea, kas tema nooruses valiti eestlaste seast misse või missiseid, aga võistlemise korral olnuks pärjatu kindlasti tark ja kaunis Liina Tõnisson.
Olen imetlenud ta ilu fotodelt, tema tööd ja sõnavõtud on soovi korral praegugi kättesaadavad.
Aga tookord vanemad ja elukogenumad teadsid, et jääksid Tõnissonile sõnasõjas alla ja nii ässitati ta peale haukuma mingi noor ”kutsikas”. Kes see enda arvates igavesti nooreks jääv mees ka oli, aga ilmselt keegi meie oma valitud praeguse elu alustalasid, korraldajaid ja seadusetegijaid.
Proua Tõnisson ei hakanud asjasse mittepuutuvale palju aega raiskama, vaid teatas kõnepuldist: ”Jah, ma olen vana!” ning jätkas oma sõnavõttu, millele muidugi etteheiteid ei saanudki olla. Oh olnuks vaid saalis rohkem mõistust teda kuulda võtta!
Tädid meeste kaelas!
Telesaates, kus hiliskeskealised mehed üksteist kõhtu punni ajades (loe ”rinda kummitades”, sest kõik, mis on mehel üle püksivärvli, on ju teatavasti rind) kiitsid, rääkis paljude poolt lugupeetud Doktor Noormann e Tõnu Ots ühest tema arvates võikast vaatepildist. Seda näinud ta kruiisilaeval pensionieas vallaliste üritusel, kus ”60-aastased TÄDID rippusid MEESTE kaelas”. Miks mitte ”60-aastased NAISED rippumas ONUDE kaelas”? Isand Ots ei olevat mõistnud, mis toimub ja milleks üldse. Loodan, et need 60 ringis mehed ikka teadsid.
Mart Juur kirjutas hiljuti, et 50-aastase naise kõrvale sobib vaid TAADU. Aastakümneid abielus olnud naistel enamasti nii ongi, aga vallaliste ja eriti taasvallalistega on lood hoopis teisiti. Nii targad mehed kui Juur ja Ots ka on, ei tea nad elu sellest küljest tuhkagi.
Nooruses on sobivate partnerite vanus väga piiratud ja ikka plussi poole. Aga taas üksikuks jäädes ning juba üle viie-kümnesena avastasin, et partnerite vanusediapasoon on kõvasti nihkunud, veninud miinustesse.
Plussvanusega peaaegu polegi, enamasti ikka 10–15 aastat nooremad. Minuealised mehed ei märkagi meid, neile on vaja poole nooremaid naisi, kellele on kergem muljet avaldada sellega, mida noortel pole, aga meil juba on – elukogemused ja raha. Aga vanemad mehed? Nemad tahavad omaealiste naistega olla, sest nooremate ees on neil juba atraktiivsuse ja treeningu vähesuse tõttu hirm, sageli muide põhjendamatu.
Viltuvaatav moraal
Siiski ei pea me nagu näljased ahmima kõike, mis ette satub, valik on väga lai. Me võime valida ja seda me ka teeme.
“Seksi ja linna” noorikutele võiks vabalt panna paarkümmend aastat otsa ja tuua tegevus New Yorgist Tallinna või Kuressaarde. Välja jääks vaid kaks läbitud etappi – mehelemineku ja järglaste saamise ihalus. Ka käib seksielu siin varjatumalt ehk nagu üks mu vallalistest sõbrannadest ütles – nii salaja, et ise ka peaaegu ei tea. Üksikutel on ju ühe kindla mehe asemel sageli aseaine-mehed ning selle peale vaatab ühiskondlik moraal viltu. Õigusega vaatab, sest mis moraal ta muidu olekski! Aga tunded?
Ma ei mõtlegi, et vanuse tõttu on mu armastuse-aeg ümber. Ja pole vaja kantida oma armastust vaid lastele või lapselastele. Armastus pole ju konstantne suurus, et lasterikkuse korral või lastelaste lisandudes saavad kõik lähedased üha väiksemaid killukesi, ning laste, lastelaste puudumisel võib tunde kätte lõhkeda. Pole ju jagatud igale meist ämbritäit pulbitsevat armastust, mida siis kallimate puudumise korral kodumaale või koertele-kassidele kaela valada.
“Otsustas oma suure armastuse pöörata sellele kivirahnule.” Tobe, eks? Tundub minevat vaimuhaiguste hämaratele radadele. Aga kui “selle kivirahnu” asemel kirjutada “kodutud kassid”, peetaks seda igati normaalseks?
Niisiis kui ühel naisterahval 10 aastat enne pensioniiga saaks äkki millegipärast (mina isiklikult küll praegu aktsepteeritavat põhjust selleks ei leiaks) vallalise elust kõrini, keda siis enda kõrvale võtta?
Tõsimeelne statistika
Kooseluks sobivas vanuses on ju need inimesed, kes eeldatavalt umbes ühel ajal koos elust ka lahkuvad. Armast inimest ei ole hea ju kauaks kannatama ja leinama jätta... Naiste keskmine eluiga Eestis on 79 aastat. Selle statistika järgi elan näiteks mina veel 26 aastat. (Minu geneetika näitab küll, et tun-duvalt vähem, aga see pole siinkohal tähtis.)
Meeste keskmine eluiga on 68. Matemaatika ja statistika ütlevad, et minuga samal aastal lahkuvad elust mehed, kes praegu on 42. Ma pean silmas eesti meest. Aafrika neeger peaks kaasana olema palju noorem, jaapanlane tunduvalt vanem ja kolekaugel kõrgmägedes võiksin elama hakata 85-aastase kutiga.
Lihtsamalt öeldes peaks meil siin Eestis mees olema abikaasast 11 aastat noorem, vastasel korral ootaks naist ees pikk lesepõlv. (Minu eas poleks mõtetki endast vanemaga koos-elu alustada, nagunii sureb varsti ära.)
Vastupidises näites kasutan mõnd levinud eesti nime. Kokkulangevused on loomulikult juhuslikud. Niisiis, kui vana on näiteks Jaana (24), kui statistika järgi sureb ta abikaasa Mati (51)?
Statistika ütleb, et see Mati elab veel 17 aastat. Paneme need aastad Jaana noorusele otsa ja loodame, et tal veab ning lesepõlve ja Mati varandust saab ta jagada mõne sobivamas eas mehega, kes praegu peaks olema varateismeline (nooruse tõttu pole sel mehel selles näites nimegi, aga võiks olla Ljonja või Petja). Vedamise all mõtlen ma seda, et Jaanal ei läheks nii nagu Anna Nicole Smithil ja tema tütrekesel...
Statistika näitab aga ka seda, et meeste suremus on kõrgeim nooremas eas. Seega kui emad suudaksid oma pojad kasvatada nii 55-aastaseks, oleks neist kaua rõõmu kogu naistemaailmale.