Kodanikualgatus teeb imesid

Kui ma sel hilissuvel Saaremaalt läbi astusin ja nagu iga külaskäigu puhul saarlaste muresid ära kuulasin, siis tegi mu kauaaegne Saaremaa sõbranna väga meeldiva ja meeldejääva üllatuse. Ta viis mind Valjala vallas asuvasse Jööri külamuuseumisse ning Valjala vallavanem Kaido Kaasik oli meelsasti nõus seda mulle tutvustama. Olin liigutatud. See, mida ma nägin, oli rohkem kui tund kestnud külaskäiku väärt.

Vallavanem rääkis Jööri muuseumi saamisloost. Väga meeldiv oli kuulda, et muuseumi idee algataja polnud riik, vaid initsiatiivikas Jööri küla elanik Sulev Peäske. Kaasik rääkis, et kuskil olevat leitud palju vanu tööriistu, mida taheti ära visata. Peäske lõi koos teiste küla- ja vallaelanikega seltsi nende vanade tööriistade alles hoidmiseks ja päästmiseks. Asutati muuseum, mida juba kaheteistkümne aasta vältel on laiendatud ja arendatud. Regulaarselt peetakse suviti üle aasta Jööri folgipäeva.

Olin kohe uhke, kui kuulsin, et Saaremaa kodaniku-ühiskond on juba nii kaugele jõudnud. Eraalgatused on igati teretulnud – ühingud ja harrastusseltsid seda enam. Harrastus ja hobi, huvi ja uudishimu oma mineviku ja traditsioonide vastu viib inimesi palju paremini kokku kui riiklik käsk või algatus.

Näited mujalt maailmast

Šveitsis on sel teel säilitatud palju ajaloolise väärtusega esemeid. Üks sellise seltsi näide on Zürichi trammi muuseumiselts, ilma milleta ei oleks endiste Zürichi trammide mudeleid enam alles. Seltsi liikmed remondivad tuhandeid tunde vabatahtlikult, saamata selle eest raha, vanu Zürichi veeremeid.

Teine näide, mis mulle meelde tuleb, on üks 1982. aastal suletud mäekururaudtee. Liin suleti, sest avati seda asendav tunnel. Just sel suvel aga jõudsid vabatahtlikud seltsilised nii auruvedurite ja vagunite kui ka trassi uuendamise ja remondiga valmis. Kõik tehti eraalgatuse teel. Sarnast tööd teevad ka Lavassaare kitsarööpmelise raudtee muuseum ja Läti Gulbene-Alūksne kitsarööpmeline raudtee.

Eraalgatus ja isemajandamine ei tähenda aga, et riik ei võiks vahetevahel ka oma rahakotist muuseumisse panustada või mõni poliitik ei võiks muuseumi arendamisel kaasa lüüa. Tähtis on vaid see, et riik või mõni riiklik institutsioon ei segaks muuseumi- ja harrastustööd, kui muuseum töötab seaduste raames.

Vallavanem Kaasiku jutust oli mulle kohe algusest peale selge, et Jööri külamuuseumi näol on tegemist just sellise seltsiga ning seega Saaremaa ja kogu Eesti tulevikuga. Minnakse õiget teed. See on mulle ka ärgituseks muuseumisse oma mõtteid panustada. Saarte Hääle regulaarse arvamuslugude kirjutajana teen seda ajalehe kaudu. Ajaloolasena olen palju muuseume külastanud, seda nii Eestis ja Šveitsis kui ka mujal. Kuna tegelen oma igapäevaelus palju Baltimaadega, on mul ka ülevaade selles piirkonnas asuvatest muuseumidest.

Neid võib jagada kahte rühma. Ühed pärinevad Nõukogude ajast ja on muidugi sageli juba ideoloogilisest prahist vabastatud. Mõni muuseum on täielikult uuendatud ja selle suund on hoopis teine. Parim näide sellest on Riia okupatsioonimuuseum, mis oli varem olnud kriitikavaba Läti punakaartlastele pühendatud väljapanek.

Nõukaaegsed muuseumid ühesugused

Nõukogude ajal loodud koduloomuuseumide kontseptsioon tõi kaasa selle, et nende muuseumide vaim on igal pool sama. Puudub mitmekesisus. Seda ei saa ekspositsiooni koostajatele aga pahaks panna. Moskva võim määras vaimu. Nendes muuseumides leidub kaarte, kust võib õppida, et Eesti asub Põhjamaade piirkonnas ja et Eesti maa kerkib. Lisaks näidatakse kodukoha ajalugu ja mõnda mööblitükki, ei puudu nendes muuseumides ka osakond, kus näidatakse kodumetsades ringi jooksvaid loomi.

See on palju väärt ja igale kohalikule kooliklassile väga õpetlik ja kohustuslik külastamiskoht. Need muuseumid on uuenemas, tihti on juba lisatud okupatsiooniaastatele pühendatud väljapanek. Museoloogia on aga ikkagi jäänud enam-vähem samaks. Teine rühm on uuemal ajal tekkinud muuseumid. Sinna hulka loen ma näiteks Tallinna okupatsioonide muuseumi ja muidugi ka Jööri külamuuseumi.

Aga ei saa läbi me Lätita – Jööri muuseum ja folgipäevad meenutavad mulle Läti keskkooliõpilaste seas kõige populaarsemat ja üht Läti edukamat muusemi. Tegemist on Liepāja sõjasadama vanglamuuseumiga. Sõjasadamat kasutati Nõukogude aastatel KGB vanglana. Muuseum pakub ülevaadet Nõukogude Liidust põgenemisest ja ööpäevast KGB vanglas. Loe: sõjasadamamuuseum ei ole kuiv väljapanek.

Tegemist on hoopiski kohaga, kus pakutakse elamusi. Muidugi on osa elamustest maitsetud ja tegelikult ei pea ma seda muuseumi eriti õnnestunuks, sest KGB piinamised ei ole üldsegi naljakad. Ma olen veendunud, et sellist tõsist teemat peaks õpetama teistmoodi. Ent folgi- ja kodukülamuuseumile, mis ei ole fokuseeritud piinamisele ja raskele Nõukogude ajale, sobib selline elamuskontseptsioon minu arust väga hästi.

Vinged töötoad

Jööri külamuuseumi asutajad sammuvad ka seda teed pidi. Muuseum on loodud kasutamiseks ja elamuse saamiseks. Folgipäevade töötoad on sellest parim näide. Neis saavad inimesed proovida vanu töövõtteid ja käsitöö tegemist või meistrite tegemisi üle õla piiluda: sepatööd ja ehete sepistamist, seebikeetmist, küünlavalmistamist, savivoolimist, puuesemete vestmist, villakraasimist, lõngaketramist ja -kerimist. Minu meelest peaksid niisugused elamused olema kõikidele Eesti koolilastele sama kohustuslikud kui tavaliste ajaloomuuseumide külastamine.

Sooviksin väga, et nüüdsest hakkaksid terved klassid Jööri muuseumis käima. Selline väljasõit tuleks igale lapsele kasuks, sest Jööri muuseumis saaks teoreetilisi teadmisi täiendada oma silmaga nägemise ja parimal juhul ise proovimise kaudu. Teatavasti elame maailmas, kus kõige üle üha rohkem teoretiseeritakse. Kõrgharidus on popp. Igaüks tahab ülikoo-li minna ja teoreetilisi teadmisi omandada.

Jööri muuseum ja seal saadavad teadmised on vastukaaluks sellele arengule, kus peetakse üha vähem lugu praktilisest haridusest ja käsioskustest. Eks näis, kas Jööri muuseumist saab kunagi ka Eesti või vähemalt Saaremaa noorte jaoks kõige popim muuseum. Jööri külamuuseum on selleks igal juhul õige tee valinud.