Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/08/13/13272664t1h464a.jpg)
Saaremaa vaieldamatu rikkus on loodus kogu oma mitmekesisuses. Siia kuuluvad ka hundid. Hunt on meie põline metsloom. Hundil ja inimesel on palju sarnaseid iseloomujooni ning neil on omavahel eriline suhe. Mõlemad armastavad liha, mõlemad hoiavad väga oma perekonda ning kasvatavad hoolsalt oma järeletulijaid. Hunt on väga tark. Tema mõtlemis- ja eriti kohanemisvõime on inimloomaga võrreldav. Siit ka see kirglik austus ja viha teineteise suhtes, mis on nende kahe suhteid saatnud läbi aegade.
Väärikas metsloom
Hundid on Eesti saari asustanud sajandeid. Näiteks 18.–20. sajandil on hundid vahelduva eduga elanud nii Saare- kui ka Hiiumaal, sattudes aeg-ajalt ka väiksematele saartele (Ruhnu, Prangli, Vormsi). Peamiselt sõltub hundi esinemine saartel tema arvukusest suurel maal. Meie suurte saarte vähene isoleeritus ja elupaikade sobivus ei limiteeri mingil viisil huntide elamist siin ning alati on hundid Saaremaale tulnud omal jalal. Läänemere teistel suurematel saartel (Gotland, Öland, Ahvenamaa) puuduvad tänapäeval suurkiskjad suurema isoleerituse ning piirnevate mandrialade tiheda inimasustuse ja kultuuristatuse tõttu.
Hundivaba Saaremaa idee ei ole sellise targa ja hästi leviva loomaliigi puhul praktiliselt teostatav. Ka ei sobi see kokku tänapäevaste Euroopa ja Eesti loodushoiu üldpõhimõtetega. Üksikute liikide absoluutne vaenamine on jäänud minevikku. Looduskaitsjatele on võrdselt olulised partnerid nii suurkiskjad kui ka pärandkooslusi hooldavad lambad. Mõlemad on Lääne-Eesti ja Saaremaa rikkaliku looduse loomulikud ja lahutamatud osad. Tänu lammastele püsivad siinsele loodusele omased traditsioonilised kooslused (loopealsed, rannaniidud, puiskarjamaad, aruniidud).
Lammas on eestlasi sajandeid toitnud ja katnud. Samas peegeldab hundi kui tippkiskja esinemine looduses viimase terviklikkust ja head seisundit. Me võime selle üle vaid uhkust tunda. Hunt on põllumehele ka väga oluliseks toeks sõraliste (ennekõike metssea, metskitse ja hirve) ning mitmete probleemliikide (näiteks kobras, kährik) arvukuse ohjeldamisel. Hundi menüü koosneb Eestis peamiselt sõralistest. Talvel moodustavad need kuni 80%, suvel ligi 50% kogu toidust.
Tähtsad mõlemad
Toiduvalik sõltub saakloomade kättesaadavusest. Hunt eelistab Eestis selgelt metssiga ning võimalusel väldib põtra. Hunt lausa “karjatab” metssigu, saates pidevalt seakarju ning vajaduse järgi neid murdes. Tuletagem meelde 1990-ndate aastate keskpaika Saaremaal, kui hundi sagedasema esinemisega kaasnes selge metssigade arvukuse (ja nende kahjustuste) langus.
Metskitsi sööb hunt proportsionaalselt nende arvukusega looduses. Võib oletada, et just kahe viimase korraliku talve järgne kitsede arvu kahanemine on pannud hunte enam lammaste poole vaatama. Kesk-Euroopas moodustab hundi menüüs peamise osa punahirv. Kindlasti omandab ka meil hirverohketes piirkondades viimane hundi saakloomana üha suuremat osatähtsust.
Hunt ei ole Eestis looduskaitse all. Ta on jahiuluk. Euroopa Liidus on hunt (nagu ka ilves ja kobras) Loodusdirektiivi V lisasse kantud liik. Muuseas, just Eestile tehtud erandina kanti nad endise rangelt kaitstavate liikide hulgast leebemasse V lisasse. Selle järgi võib hundile Eestis jahti pidada, kuid riik peab jälgima selle liigi seisundit ning selle olulise halvenemise korral tuleb vastavalt ka reageerida. Riikliku keskkonnastrateegia järgi on Eestile optimaalne arvukus 100... 200 hunti. Keskkonnateabe keskuse andmetel on huntide arv viimastel aastatel jäänud nendesse piiridesse (sigimisperioodi lõpuks 200... 220 hunti).
Ning veel, tõenäoliselt ei ole kunagi varem karjakasvatuse ajaloos Eestis olnud kariloomade näol nii palju ja nii kergesti kättesaadavat, suurkiskjaid ahvatlevat saaki kui täna. Suurt osa kariloomadest (eriti lambaid) peetakse varakevadest hilissügiseni mitmesajapealiste karjadena inimasulatest eemal asuvatel loodusmaastike vahelistel karjamaadel. Samas on inimene oma asustusmustri ja igapäevase mõjuga looduse eest jätkuvalt taandumas.
Saaremaal elab PRIA andmetel 2011. aasta septembris üle 15 750 lamba. Hunte on siin, arvestades viimase talve loendusandmeid, nähtud isendeid ja tegutsemisjälgi, tõenäoliselt üks järglastega kari. Tänaseks Saaremaal kiskjate poolt murtud loomad moodustavad alla 0,5% siin olevast lammaste koguarvust. Seda on siiski oluliselt vähem kui aastas hukkub kariloomi haiguste, parasiitide ja olmetraumade tõttu.
Mõistetavalt on iga karilooma hukkumine hoolivale loomakasvatajale valus kaotus. Lisaks emotsionaalsele sidemele on igal lambal oluline majanduslik väärtus. Iga loomakasvataja peab oma tegevust kavandades hindama oma võimalusi, tegutsemisstrateegiaid ja -riske. Seda enam peame meelde tuletama ja taas kasutusele võtma põliseid talupojatarkusi.
Näiteks on täna peaaegu unustatud igivana karjuseamet. Karjapoisi palga saab aga kokku vaid paari lamba hinnast. Veel on keskkonnaamet loomapidajatele soovitanud kiskjakahjude vähendamiseks rajada vähemalt 1,2 m kõrgused ja 5 elektrikarjuse traadiga (esimene kuni 20 cm maapinnast) aedasid.
Sajaprotsendilist garantiid rünnete ja muude õnnetusjuhtumite eest ei anna ka võimsaim aed. Lisaks korralikule tarale aitab kiskjakahjusid vähendada karjaste ja karjavalvekoerte kasutamine, kariloomade ööseks lauta või korralikku öötarandikku ajamine, karjamaade vahetamine jt meetmed.
Euroopa suurte lambakasvatuspiirkondade kogemused näitavad, et just karjaste ja karjavalvekoerte kasutamine hoiavad hunte lambakarjast kõige tõhusamalt eemal. Keskkonnaamet on esitanud keskkonnaministeeriumile looma (sealhulgas kiskjate) tekitatud kahjude hindamise metoodika ning kahju hüvitamise ulatust ja korda käsitleva määruse muutmise eelnõu, kus täpsustatakse ka kiskjate kaitseks rakendatavaid meetmeid.
Loomakasvataja vastutus
Praeguseks on Saaremaal välja antud väljaspool jahihooaega üks hundi laskmise eriluba. Kindlasti on inimese arvates üle piiri läinud kiskjate ohjeldamiseks vajalik kasutada ka selliseid karme meetodeid. Metsloom peab tajuma nähtamatut piiri enda ja inimese vahel. Kuid enne hundivastase pimeda viha ja müütide levikut peame inimestena siiski korda seadma selle, mille eest meie vastutame. Et metsas oleksid hundid söönud ja meil lambad terved.
Tõnu Talvi
looduskaitsebioloog