Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on ette valmistamas ühistranspordiseaduse muudatust, mis võtaks maavalitsustelt maakonnasisese bussiliikluse korraldamise õiguse ja annaks selle maanteeametile. Tsentraliseerimise põhjenduseks on eelkõige toodud maavalitsuste suutmatus korraldada tähtaegselt riigihankeid ning maakondade vahelise koostöö puudumine.
Ma ei saa nõustuda maanteeameti seisukohaga, et maavalitsused ei suuda hankeid korralikult läbi viia. Vähendamaks erinevusi hangete korraldamisel, on käesoleva aasta algusest kõigil maavalitsustel ühtne hangete läbiviimise kord.
Saare maavalitsus on bussiliikluse korraldamiseks riiklike hangetega leidnud vedajad ja sõlminud nendega pikaajalised lepingud. Pikaajalised lepingud on riigile kindlasti odavamad, kuna kulutused busside ostmiseks saab jagada pikemale perioodile.
Iga-aastastel läbirääkimistel vedajatega järgmise aasta riikliku toetuse määramiseks on Saare maavalitsus saavutanud riigile oluliselt soodsamad kokkulepped, kui seda on maanteeameti arvutatud ühistranspordi kallinemise indeks.
Saare maakonna bussi-transport on tinglikult jagatud kolmeks liinigrupiks. Läbirääkimiste tulemusel kasvas riikliku toetuse määr vaid ühes liinigrupis, teise toetus jäi samaks ning tänu edukalt korraldatud riigihankele kolmanda toetus vähenes.
Lähtudes riigikontrolli 3. veebruaril avaldatud aruandest "Teetööd ja järelevalve nende üle" ei ole maanteeamet suutnud sama head tööd teha.
Audit toob välja, et eraettevõtetega sõlmitud hooldelepingutes on teehooldekulud aastatel 2006–2010 olnud keskmiselt 8% võrra kõrgemad, kui see hinnaindeksist lähtuvalt objektiivselt põhjendatud oleks.
Riigikontrolli tulemusauditi osakonna peakontrolör Tarmo Olgo on öelnud: "Kui elu kallimaks muutumise tõttu aastatel 2006–2010 oleks olnud põhjendatud hooldekulude kasv maksimaalselt 18%, siis tegelikult muutusid hooldetööd ainuüksi uute lepingute sõlmimise hetkel keskmiselt 40% kallimaks. Kõige kallimate hooldetöödega lepingus olid tööd varasema hooldeperioodiga võrreldes üle kahe korra kallimad."
Seega ei ole mul kindlust, et maanteeamet suudaks hangete korraldamisel ja lepingulistel läbirääkimistel edukam olla kui maavalitsused.
Eluks vajalik teenus
Bussiliiklus on paljudele maakonna elanikele eluliselt vajalik avalik teenus, et jõuda tööle, kooli või poodi. Kuna muudatused bussiliikluses peavad arvestama võimalikult paljude elanike vajadustega, on maavalitsuse ametnikud liinigraafikute muudatused kohalike omavalitsustega alati läbi arutanud. Omavalitsuste töötajad tunnevad kohalikke olusid ja inimeste liikumisvajadusi kõige paremini.
Endise vallavanemana võin öelda, et muudatuste tegemisel arvestati vallavalitsuse seisukohtadega ning koostöö maa- ja vallavalitsuste vahel sujus hästi. Otsustamisõiguse maakonnast väljaviimine muudab tulevikus läbirääkimiste pidamise aeganõudvaks ja inimestel kaob võimalus nii olulise teenuse korraldamisel kaasa rääkida.
See teema on otseselt seotud vabariigi presidendi aastapäevakõnes väljendatud murega, et riik kolib maalt ära keskustesse. Praegu on igal inimesel võimalus tulla maavalitsusse ja teha ettepanek mõne liinigraafiku muutmiseks, uue bussipeatuse paigaldamiseks või pahandamiseks mõne bussi hilinemise pärast. Paljudel juhtudel on maavalitsus saanud elanikele vastu tulla, kui ettepanekud on mõistlikud ja asjakohased. Loomulikult ei ole võimalik kõiki ettepanekuid lahendada inimestele meelepäraselt, kuid siis oleme ettepanekut eelnevalt põhjalikult arutanud ja püüdnud leida alternatiivseid lahendusi. Igal juhul saavad elanikud siit oma küsimustele vastuse.
Tähtis vaid kokkuhoid
Maavanem vastutab maakonna tasakaalustatud arengu eest ning sellest tulenevalt oleme jõudumööda töös hoidnud ka maakonna äärealade liinid, millel on väga vähe kasutajaid. Tsentraliseerimise korral mõeldakse eelkõige kulude kokkuhoiule ning liinid, mille täitumus ei vasta "kehtestatud normidele", võidakse kergekäeliselt sulgeda. Seega võib äärealadel elamisest saada vaid nende inimeste privileeg, kes suudavad endale lubada igapäevast autoga sõitmist.
Eelnevast tulenevalt loodan, et tsentraliseerimise tuhinas ei unustataks Eesti piire, mis ulatuvad Tallinnast väljapoole, kuna riik on inimeste jaoks, mitte inimesed riigi jaoks. Seaduse muutmisel tuleb järgida piirkondade regionaalset eripära ning et kohalikule elule nii tähtsaid valdkondi, mis puudutavad meist pea igaüht, ei viidaks kohalikest keskustest kaugele.