Saaremaa – meie juurte pühamu

Saarte Hääl

Tulevikust, ka Saare maakonna tulevikust mõeldes jääb alati fantaasiat väheks. Sest elul endal on varuks rohkem plaane, kui on võimalik ette näha arengukavades. Kaks asja on kindlad – muutused toimuvad kiiremini kui enne ja määramatust on rohkem kui kunagi varem.

Optimistlik tulevikupilt näeb Saare maakonda kasvava rahvaarvu ja töökohtade arvuga paigana, kus inimene ja loodus on omavahel heas tasakaalus ja külgetõmmet jagub ka turistidele.

Pessimistlik visioon maalib tumeda tuleviku vähenevast rahvaarvust, eakate osakaalu hüppelisest tõusust, parimas tööeas meeste ja naiste siirdumisest intensiivsema sotsiaal-majandusliku eluga linnadesse ja riikidesse, kokkukuivavast siseturust, turistide huvi raugemisest.

Kumb mõte teile rohkem meeldib? Muidugi esimene. Mõtetel on teatavasti võime teoks saada. Kui on piisavalt inimesi, kes tahavad, et need mõtted teoks saaksid. Olgu põhjus siis armastus kodusaare ja juurte vastu või tõdemus, et puhta keskkonnaga rahulikel saartel elamine on tänapäeval tõeline privileeg.

Tulevik sõltub töökohtadest

Töökohtade lisandumine määrab suuresti paikkonna tuleviku. Inimesed, kes oskavad ja tahavad luua endale ja teistele töökohti, määravad ka meie saarte saatuse.

Jutt ei ole avaliku sektori ametkondade logistilisest ümberpaigutamisest ja hajutamisest, vaid muu maailmaga konkurentsivõimelist toodangut ja teenust pakkuvatest töökohtadest.

Töökohad on järgneva 30 aasta tõsiseim sotsiaal-majanduslik probleem mitte ainult meie saartel, vaid kogu maailmas. Meie järeltulijad seisavad silmitsi olukorraga, kus ambitsioonikaid töötahtjaid on rohkem, kui tekib juurde töökohti. Tehnoloogia areng on vähendanud käsitsitööd ja jätab osa tööst selle õlule, kes teenust vajab. Kõige lihtsamad näited on internetis piletite ostmine, pangas ülekannete tegemine jne.

Prognoos, et aastal 2050 on üksnes USA-s pooled töökohad tarkade robotite käes, annab aimu, millist laadi töökohad ootavad meie lapselapsi. Keegi peab ju need masinad ehitama ja programmeerima ja neid hooldama, eks ole.

Meie seis siin maakonnas on veel suhteliselt hea. Töötus on Eesti keskmisest väiksem, mis iseloomustab äärealal asuva paikkonna ettevõtjaid positiivselt.

Vahepeal, kui trummipõrin kliima soojenemisest väga valjuks läks, oli lootus, et saarte suved pikenevad märkimisväärselt ja turism toob iseenesest rohkem tulu. Paraku jääb suvede ja ilma heitlikkus siiski meie pärisosaks. Turismist tulu saamiseks on määravad head ideed ja rõõmus teenindus. Siis tahetakse tulla ilmast hoolimata.

Tähtis on haridustee jätkamine

Palju sõltub meist endast – eriti hariduses. Rohkem ja paremat koolitust peetakse kõige kindlamaks teeks, tekitamaks uusi töövõimalusi. Üks efektiivsem strateegia on kohustusliku haridustee miinimumtaseme tõstmine. Maailma kogemus näitab, et mida suurem protsent 17–22-aastastest noortest haridusteed jätkab, seda paremad tulemused noortele endile ja ühiskonnale.

Juba on näha, et edukamad kipuvad olema need rahvad, kus suurem protsent noortest jätkab õpinguid ka pärast keskastme hariduse omandamist, olgu siis pärast gümnaasiumi või ametikooli. Siin tuuakse näitena esirinnas olevaid riike Lõuna-Koread ja Soomet, mis oma dünaamilise majanduse ja üldise edenemisega on tõenäoliselt võitmas pikema õpinguperioodi väärtustamisest.

Teoreetiliselt on ka Saare maakonnast lahkumata võimalik kolm haridusastet läbida, kui erialad sobivad. See, et esindatud on kõik haridusastmed – põhiharidusest ametikooli ja rakenduskõrgkoolini, on muidugi siinse arengu suur trump.

Kuressaare kolledži emaülikooli – Tallinna tehnikaülikooli – jätkuv toetus ja perspektiivitunne kas või näiteks merendusõpingute osas mõjutab paljude inimeste tulevikku nii töövõtja kui ka tööandjana. Ja seda, et tugi on olemas, kinnitas merepäevade ajal Kuressaares käinud tehnikaülikooli rektor Andres Keevallik ise.

Kui lugeda sel suvel järjekordselt Eesti õpilaste vähesest huvist reaalainete õppimise vastu, siis on meie saare noortele kindlasti arengueeliseks, kui pühendatakse rohkem tähelepanu matemaatikale, füüsikale, st reaalainetele. Nii naiivselt kui see ka kõlab, suur osa tulevikust luuakse põhikooli 7. ja 8. klassis, kus perekonna ja õpetaja usk lapse võimetesse on teed sillutava kaaluga.

Haridusasutuste edukust mõõdetakse loomulikult selle järgi, kui hästi saavad seal õppinud noored inimesed edaspidi hakkama, st kui kasulikuks osutuvad nende teadmised ja oskused praktilises elus. Just seetõttu ei tohiks ükski tõsiseltvõetav haridusasutus kiidelda konservatiivsusega ja leppida sellega, et vilistlased pole tööturul läbilöögivõimelised.

Selliste olukordade ennetamine nõuab kõrgkoolidelt, ametikoolidelt, ka gümnaasiumidelt pidevat analüüsi, kuhu liiguvad maailm ja tehnoloogia areng, millised valdkonnad vajavad töötajaid kuue, kümne aasta pärast ja milline professionaalne ettevalmistus on vajalik, et ka 20 aasta pärast selle baasharidusega edukalt uusi asju õppida.

Kuna muutused on kiired, muutuvad üha väärtuslikumaks inimesed, kes oskavad n-ö tuult nuusutada ja öelda, millised muudatused tagavad kas või õppeainete valimisel ja programmide koostamisel ning väärtuste kujundamisel õpilastele edaspidi kindla peale tööd ja leiba.

Näiteks olevat parematel ülikoolidel abiks spetsiaalne meeskond, kelle ülesanne on pidevalt jälgida kõiki muutusi ja suundumusi ühiskonnas, teaduse ja tehnoloogia arengutes ning kavandada oma õppeprogrammis muudatused paindlikult selle järgi. Et oleks võimalikult vähe lõputunnistusi, millega tööd ei leia või erialasid, mida õppides huvi kaob. Ses mõttes on hea, et maavalitsus on loonud oma väikse "think-tank'i", et kohapeal suundumusi paremini ette näha.

Üks väike lüüriline kõrvalepõige

Sel aastal toimus püsiasustusega väikesaarte iga-aastane kokkusaamine Manilaiul. Toredast päevast jäi meelde seal esitatud teaduslik tähelepanek saarte elu-olu kujunemisest ja välissuhtluse mõjust kohalikule elule.

Juba ammustel aegadel käisid saarte mehed kaugetel maadel merd kündmas, kala püüdmas ja muid tööotsi tegemas.

Naised olid rohkem kodus, kasvatasid lapsi, rügasid põllul. Ilma ja inimesi näinud mehed tõid koju naastes kaasa uusi teadmisi ja ideid – alates tehnilistest uuendustest ja moodsatest asjadest ning lõpetades seltskondlike tantsudega. Ent alati olevat olnud naised need, kes filtreerisid välja, millised ideed omaks võetakse ja saare kultuuriga kokku põimitakse.

Sageli kui räägitakse regionaalpoliitikast ja äärealade ellujäämisest, läheb kohe jutt raha vähesusele ja vallapiiride muutmisele. Ent ühiskonna peenstruktuuri loovad enamasti naised, mitte valla piirid. Kui naised on otsustanud, et üks koht väärib rabelemist ja alleshoidmist, siis pööratakse ka otsustajate kaelad soovitud suunas.

Tänapäeval tulevad ideed lausa õhust koju kätte. Ja seetõttu saab paikkonna edukusel määravaks just tahe. Tahe paljude vastandlike huvide virvarris oma tahtmised läbi viia. Meie tahet testitakse iga päev. Testime ise ka – kas või saare ja mandri vahelise lennuliikluse igapäevaseks toimimiseks.

Samal teemal: "Maakonna tulevik – meretarkus ja tugev kogukond", SH, 31.juuli.