Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laenates ühe minuealise mõttekaaslase sõnu, võib öelda, et meile kõigile armsaks saanud vihmaperiood, tuntud ka kui Eesti suvi, hakkab selleks korraks läbi saama ning taas on algamas tegus õppeaasta.
Suvel mõnevõrra puhanud tudengiaktivistid on "koopast välja roninud" ja näitavad üles oma vastumeelsust vastuvõetud kõrgharidusreformi ja sellele järgneva uue õppetoetuste süsteemi vastu. Juba on korraldatud protest Tallinnas, hiljuti streigiti ka Tartus haridus- ja teadusministeeriumi hoone ees.
Riikliku hariduspoliitika eest vastutajad näitavad varasemaga võrreldes üles suuremat huvi arendada tudengitega diskussiooni. Haridusminister Jaak Aaviksoo osales suvel hariduse mõttekojas Metsaülikoolis, kus tuli välja järjekordse julge ideega: nimelt ei tohiks ülikooli loengud tema arvates moodustada õppeajast rohkem kui viiendiku.
Tartu ülikooli endine rektor põhjendas seda asjaoluga, et arhetüüpses ülikoolis jagas professor üliõpilastele tõdemusi, milleni ta oli ise jõudnud, või seadusi, mis ta oli ise avastanud, aga tänapäeva loengus kuuleme me kateedrist valdavalt seda, mida lektor on ise kuskilt lugenud ja endale selgeks teinud.
Head teadlased, aga kehvad õppejõud
Sama probleemi juurde oleme jõudnud ka üliõpilasesinduse liikmetega, soovides parandada õppekvaliteeti. Ülikoolis on palgal rohkelt inimesi, kes on oma alal suurepärased teadlased, kuid kõike muud kui head õppejõud. Selgelt on märgata didaktikapuudust, mis väljendub selles, et loengus vaadataksegi lihtsalt mingisugust videot, mida tudengid saaksid sama hästi teha iseseisvalt. Palju puudust on tagasisidest, mida massiloengute puhul on võimatu oodatagi.
Selles plaanis tundub Aaviksoo ettepanek täitsa mõistlik. Samas tekib aga küsimus: kui loenguid vaja ei ole, siis millega neid asendada?
Iseseisva õppetöö osakaal on ülikoolis loomulikult suurem kui üldhariduskoolis, aga samas ei saa ka selle osakaalu tõsta – muidu võib tekkida olukord, kus kõrgkoole pole vajagi, kuna noored eelistavad olla pigem autodidaktid ja ise omal käel teadmisi omandada. Milleks siduda end veel akadeemilise asutusega?
Räägitud on sellest, et Eesti ülikoolide haridus on vähepraktiline. Eriala vastava kraadiga lõpetamiseks on küll kohustuslik käia praktikal, aga milliseid teadmisi annab riigiteadlasele linnavalitsuses kohvi keetmine, mida praktikandid sageli tegema peavad? Tingimata tuleb tõsta praktika osakaalu ka akadeemilise hariduse puhul, mitte jätta seda vaid rakenduskõrghariduse pärusmaaks.
Avatud ülikool – kas mõistlikum variant?
Ülikoolis on erialasid, mille korüfeedest õppejõud (näiteks emeriitprofessor Marju Lauristin ajakirjanduses) eeldavad oma õpilastelt teadustööle pühendumist, mitte erialasele tööle minemist.
Seda lähenemist ei saa valeks pidada, sest nii riik kui ka ülikoolid üritavad järjepidevalt soodustada teadustööle pühendumist. Aga kas parimad teadlased on õppinud ise või saanud õpetust kogenumatelt inimestelt? Kindlasti viimane variant.
Minister Aaviksoo väljapakutud ideel on jumet, aga see eeldab, et erinevad osapooled vaataksid õppekavade sisu hoolikalt üle ja järeldusi tehtaks järelemõeldult. Ning kui siis leitakse, et loengud võiksid tõepoolest moodustada vaid viiendiku kogu õppeajast, saavad kaugema kandi inimesed, nagu saarlased, järele mõelda, kas on mõtet astuda ülikooli ning sõita riigi teise otsa vaid loetud tunde veetma või on mõistlikum avatud ülikooli variant. Kusjuures – ega avatud ülikooli püsimajäämine uue kõrgharidusreformi puhul pole kaugeltki kindel.
Kohapeal pakub haridustee jätkamise võimalust ka ametikool, kust saadav kutseharidus annab lisaks üldteadmistele ka kogemused ja oskused kindlas ametis töölehakkamiseks.
Mida rohkem muudatusi haridusmaastikul kavandatakse (ja võib olla kindel, et neid tuleb), seda rohkem peavad oma tuleviku üle mõtlema ka saarlased. Tunnen ausalt öeldes heameelt, et minu valikud juba tehtud on. Teiste kodusaare noorte puhul loodan, et nad tegid algavaks õppeaastaks õige valiku või et veidi nooremad teevad seda tulevikus.