Legendikivi on ja jääb!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saarte Hääl19. juunil 1998. aastal loitsisid Saaremaa rohelised Kuressaare lähistel Loodes suure kivimüraka Legendikiviks. Miks just Legendikiviks ehk laulja Heli Läätse kerisekiviks? Seletus on lihtne. Suure Tõllu naine Piret korjas eluaeg Tõllu jaoks kerisekive sauna ehitamiseks. Heli Lääts on aga tänane Piret ja tal peab olema ka oma kerisekivi. Nii valiti selleks kivi Loodes, kuhu on omal ajal viinud tihti laulja teed-rajad.
Mõni arvas algul, et milleks seda... Aga – inimesed kaovad, kivid jäävad ja jutustavad inimeste kaudu põlvest põlve legende sellest, kellele kivi on pühendatud.
Uus viit tuleb, purret mitte
Üks tuttav arvas alles hiljuti, et Legendikivi loitsuteksti peaks rohkem propageerima kui ainult Legendikivi bukletis, mida trükiti paljude turistide jaoks ja mida nähtavasti tuleb juurde trükkida.
Siin see on:
Legend-laulja Heli Lääts!
Oled külvanud kaua ja heldele maale.
Sinu kastemaa on siin kadakate, kivide ja jalgsirajaga, mis viib suure mere juurde.
Ära võõraks jää rahva hinges Saaremaast Floridani!
Rohelise maa laul on Sinu hinge ja loomingu põlistanud. Laula ikka ja jälle end vikerkaareks!
Kerisele kuuma, südameisse hellust!
Mõistmistesse valgust – see ongi laulja-legend Heli Lääts!
Sel kevadel võeti teede ehitamise käigus maha Legendikivi teeviit. Esiteks jäi see ehitusele ette, teiseks oli see ilmastikuolude tõttu amortiseerunud.
Praegu kestab kalendrisuvi, ent uut teeviita pole ikka veel. Aga turistid ja linnarahvas küsivad: miks? Probleem on selles, et probleemi lahendajatel polnud raha uue teeviida jaoks. Selle paigaldamiseks, juurdepääsupurde ehitamiseks. Siis leidsime aga sponsorid, oleme rahataotluse teinud ka Kultuurkapitalile ning Legendikivi saab uue viida nagu uue elu.
Mida arvavad turistid ja linnarahvas aga sellest, et juurdepääs Legendikivile saab olema Loode parklast, kust tuleb kergliiklustee kaudu kivini jõudmiseks käia 400 meetrit? Sest Madis Pihel linnavalitsusest ütles, et Legendikivi viida juurde mingit purret, mis ühendaks peatee ja kergliiklustee, ei tule. Ometi – see oli meil plaanis! Tasub tõesti veel kord mõelda just sellise purde vajalikkusest. Ja varakult. Kivi külastajad paluvad seda.
Kas me ületähtsustame Legendikivi? Ei! See on juba 14 aastat kutsunud külastajaid ja on saarel seega tuntud pärandkultuuriobjekt.
Legendikivi tuntus kasvab tänu Heli Läätse nimele ja legendidele temast aga veelgi.
Kui kohtusin 1999. aastal Saaremaal tšehhi poeedi ja helilooja Jan Burianiga (keda saatis tema reisil poeet Ave Ala-vainu), oli Jani esimene soov minna Legendikivi juurde (ta oli üldse tulnud Saaremaa kivisid vaatama!). Kui talle siis mainisin, et selle kivi juures laulab iga külastaja, esitas rändur ühe lastelaulu. See oli tore vaatepilt ning väga meeldiv kuulata.
Käivad koolilapsed ja vastabiellunud
Olen kuulnud, et Legendikivi juures käivad ka äsja abiellunute paarid. Et linnast on seal käinud koolilapsed klasside kaupa.
Kujutan ette, kuidas mõned seal Legendikivi lähedal kergliiklustee ja peatee vahel upivad, et jõuda Legendikivini (kuna pole purret). Jah, arvan kindlalt, see probleem tuleb ka lahendada. Just nii saab samuti kaasa aidata sellele, et Legendikivi jääb kestma.
Poeet Heldur Karmo on luuletuses "Mõeldes Heli Läätse lauludele" öelnud järgmist:
Kust algab meil tee? Kuhu lõpeb ja kunas?
Mis sõnum on koidus ja loojangupunas?
Kes meeletus maailmas igatsust loob?
Kõik algab me südames väikesest viisist,
mis Karjalast, iirlaste maalt või Pariisist
just suveöö künnisel koju meid toob...
Kui Heli Lääts koju Saaremaale jõuab, käib ta kindlasti igakord ära ka Legendikivi juures. Just seal on ta öelnud: "Tervitan kodusaart, ilu ja headust!"