Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sügiseti tekitavad Tartu ülikoolide esmakursuslastes elevust ülikondades ja teklites linna peal ringi käivad noorsandid.
Mõne aja pärast saab rebastele selgeks, et tegemist on korporantidega. Huvi kasvab veelgi, seda rohkem, et korporatsioonidel ja üliõpilasseltsidel on semestri alguses mitmeid külalisõhtuid, kuhu uusi üliõpilasi külla oodatakse. Külla minnes tuleb käituda aga võõrustajate reeglite järgi, mistõttu peavad ka külalised riietuma viisakalt ülikondadesse.
Panemegi siis kursavendadega end viksilt riidesse – kes rohkem, kes vähem.
Mõned vanemad olijad imestavad tutvumisõhtul, mismoodi saab üks rebane, eriti veel mees sellisest metsast nagu Saaremaa, ülikonna nii peenelt välja kanda. Peaaegu kõigil vajub suu ammuli lahti, kui ütlen, et gümnaasiumiajal oli ülikond meil n-ö koolivorm.
Ülikond kui koolivorm
Saaremaa ühisgümnaasiumis on seesugune kord olnud juba aastaid. Tean inimesi, kelle jaoks on kolm ülikonnas gümnaasiumiaastat olnud selline piin, et hiljem ei taha nad lipsu enam nähagi. Suurem osa minu meessoost tuttavatest on aga saadud kogemusega ülimalt rahul ning naudib viisakalt riietumist ka oma edasises elus. Paljude teiste SÜG-i traditsioonide seas on see minu meelest üks vingemaid.
Vist kõigist neist traditsioonidest osa saamise tõttu ma Saaremaal keskhariduse omandamise võimalust niivõrd kõrgelt hindangi.
Seepärast olen tundnud nii minevikus kui tunnen ka praegu muret nii keskhariduse taseme kui ka koolikultuuri säilimise pärast. Mõned aastad tagasi külastas SÜG-i poliitik Tõnis Palts. Kui keegi veel ei tea, siis tegemist on täitsa Kuressaarest pärit mehe ning SÜG-i eelkäija, Viktor Kingissepa nimelise keskkooli vilistlasega. Oma kõnes rääkis ta aga pidevalt Kuressaare gümnaasiumist. Vahest mõtleski ta Saaremaa ühisgümnaasiumist kui ühest Kuressaare linna gümnaasiumist, kuid kontekst sellele küll ei viidanud. Pigem ei saanud Palts ikkagi päris hästi aru, kuhu ta sattunud on.
Selle peale hakkasingi mõtlema, kas kõik meie traditsioonid, koolikultuur ja haridusajalooline mälu taanduvadki vaid sellele, et ühel päeval teatakse, et Kuressaares oli kunagi mingisugune gümnaasium.
Haridusminister Jaak Aaviksoo koolireformi plaanide tagajärgede kohta on juba kuulda olnud: Leisi keskkooli gümnaasiumiosa kavatsetakse sulgeda, Orissaare gümnaasium asub võitlema ellujäämise nimel. Linnagümnaasiumid peavad muutma oma õppesuundi ja tagama õpilastele piisavad võimalused valikainete õppimiseks.
Videoloeng õpetajat ei asenda
Šokk tabas mind siis, kui lugesin naabersaarel Hiiumaal plaanitavast. Praegu saarel oleva kahe gümnaasiumi asemel tahetakse luua üks riigigümnaasium. Puuduvaid aineõpetajaid plaanib haridusministeerium asendada aga videoloengutega – tule taevas appi!
Olen pooleteise ülikooliaasta jooksul juba piisavalt jõudnud näha, mis tegelikult toimub, kui suur hulk õppureid koondatakse ühte loenguruumi videopilti vaatama. Ega midagi toimugi – nupukamad tudengid jalutavad ruumist lihtsalt minema, sest teavad juba, et neile tuim monoloog vajaminevaid oskusi juurde ei anna. Vajaka jääb kahepoolsest suhtlusest, võimalusest vastu vaielda või saada personaalseid õpetussõnu. Veel hullem oleks olukord siis, kui üldharidus koosneks videoloengutest, sest 12 esimese haridusaasta jooksul loob noor endale maailmapildi just suhtluse kaudu õpetajaga. Vaevalt huvitaks pedagoogi ennastki telediktori rolli astumine.
Mul on hea meel, et Saaremaa keskharidus vaatamata reformi suurele mõjule oma püsima jäämise soovi näitab. Orissaare gümnaasiumi vilistlased ja aleviku võtmetegelased on plaanimas kampaaniat Orissaare kui Ida-Saaremaa tõmbekeskuse reklaamimiseks. Kõike selleks, et sealne kool säiliks – suurepärane! Rõõmu teeb uudis, et linnas läheb järgmisel aastal kooli nii palju lapsi, et vaja on avada üks lisaklass, mis suure tõenäosusega tuleb Kuressaare gümnaasiumisse. Saaremaa ühisgümnaasiumi uus keskkonnahariduskeskus edendab tugevalt sealset loodusainete õpetamist.
Loodan, et kõik Saaremaa haridus- ja koolijuhid leiavad endas jõudu ja jaksu pingutada veelgi saaremaise keskhariduse võimaldamise nimel. Soovin, et koolides kultuurilise poolega tegelevad ja üritusi korraldavad inimesed süstiksid noortesse jätkuvalt tahtmist traditsioone jätkata ja ka uusi tekitada. Tõesti on tore näha Tartu linna peal ringi liikumas tuttavaid ülikonnas noormehi Saaremaalt. Ja see meeldib ka tartlannadele.