Vabariigi eakaaslane: paremat elu kui praegu pole kunagi olnud

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
KÕIGE TÄHTSAM ON TÖÖ: "Olen ka oma lastelastele öelnud, et tehke tööd niimoodi, et te sellest rõõmu tunnete, siis teie tööd ka hinnatakse. Ja selle eest makstakse," paneb Paavel Tuusti Eesti vabariigi sünnipäeval meile kõigile südamele. Foto: Sander Ilvest
KÕIGE TÄHTSAM ON TÖÖ: "Olen ka oma lastelastele öelnud, et tehke tööd niimoodi, et te sellest rõõmu tunnete, siis teie tööd ka hinnatakse. Ja selle eest makstakse," paneb Paavel Tuusti Eesti vabariigi sünnipäeval meile kõigile südamele. Foto: Sander Ilvest Foto: Saarte Hääl

"Paremat elu kui praegu pole olemas, ei oskaks tahta ega pole olnud ka kunagi," ütleb kevadel 95-aastaseks saav Paavel Tuusti. "Mõelge vaid, pensioni makstakse mitte millegi eest ja kui mõistlikult elada, tuleb sellega suurepäraselt välja!"

Orissaares asuva eramu uksel võtab meid vastu erksa pilguga väärikas vanahärra. Kui ei teaks, ei usuks, et ta saab varsti 95-aastaseks. Ent Paavel Tuusti on tõepoolest sündinud Eesti vabariigiga ühel aastal, aprillis 1918.

Ta ei mäleta, et tema lapsepõlvekodus oleks Eesti vabariigist räägitud. Küll aga mäletab ta rohket töötegemist.

Paaveli vanematel oli Muhus Mõega külas väike, 20-hektariline talu, kus peeti ühte hobust, kahte lehma ja lambaid, kelle villast tuli nii sokid ja kindad kui ka riided selga kududa. Riide saamiseks kasvatati ka lina.

"Kõik elamiseks vajalik pidi tulema kodust, nii toiduained kui riie," ütleb ta. Ainult petrooleumi ja soola osteti poest. "Piim viidi meiereisse, selle eest saadi raha," mäletab Paavel.

Toidulaual oli peamine leib. "Kui leib oli laual, siis tühja kõhtu ei tundnud."

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.
Tagasi üles