/nginx/o/2019/02/11/11779960t1h5c11.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/09/12/16352899t1h7e03.jpg)
Eneseotsingutelt Austraaliast naasnud noor naine asutas Kuivastus prindistuudio ja jõudis Muhuteemaliste poekottidega kohalike meistrite kõrvale Liiva käsitöökaupluses.
Moonika Janet Saar tuli Kuivastusse vanematekoju maakera kuklapoolelt novembris. Tema ema Margit ja vanaema Tiia peavad Kuivastujaani puhketalu, seega jagus ruumi, kus end sisse seada ja hakata uusi ideid ellu viima.
Lapsena Muhus vanavanemate juures suvitanud ja suviti koguni Muhu lasteaias käinud Moonikale on Muhu alati olnud oluline paik.
“Uhkus olla muhulane või Muhuga seotud on mul kogu aeg olnud,” kinnitab ta.
Disainerina peab ta Muhu käsitööd imeilusaks. “Ilusaim rahvarõivas Eestis ja need pätid on mul jalas olnud ikkagi väikesest saadik,” sõnab ta.
Austraalias hakkas Moonika mõistma Muhu käsitööd aga hoopis uuel viisil. “Sain seal võõrsil aru, kui eriline on Muhu kultuur, vana ja ürgne,” räägib ta.
Valgete sisserändest saati rahvaste paabliks kujunenud modernses riigis puudub selline ühine pärandmuster, mis kuulub Muhu juurde.
Päikseline Austraalia andis tuttavatele mustritele uudse allteksti. Muhu musta värvi pätid olid korraga sünged nagu Eesti ajalugu ning tumedale foonile tikitud värsked ja värvilised õied tähistavad elurõõmu.
/nginx/o/2024/09/12/16352900t1h2cf8.jpg)
“Isegi kui väljas on pime ja olukord on halb, siis me seesmiselt siiski õitseme,” sõnastab Moonika. Vanade käsitöömeistrite värvivalik võis vabalt peegeldada alateadvust, sest looming sellest ju johtub.
Elu täis ootamatuid kannapööreid
Liiva käsitööpoest kuulis Moonika, et külastajad küsivad asju, millele on “Muhu” peale kirjutatud. See tähendab esemeid, mida saab valmistada ka kohapeal. Moonikale pakkus Muhu loomiseks õiget keskkonda. “Siin on hästi palju ruumi ja sind märgatakse kiiresti,” täpsustab ta.
Muhu valla arendusspetsialist Annika Auväärt meenutab, et kevadel Muhu ettevõtjate tänuüritusel oli Moonika kohal, tutvustas ennast ja oma tegemisi. “Et kui peaks olema huvi mingi toote kujundamise ja valmistamise vastu, on ta valmis omapoolset pakkumist tegema,” räägib Auväärt. Suvel Liiva käsitööpoes jäid noore kujundaja poekotid arendusnõunikule just selle tutvustamise tõttu paremini silma.
Muhu käsitööseltsi Oad ja Eed käsitööpood Liival müüb eeskätt seltsi liikmete tooteid. Teistelt meistritelt võetakse müüki esemeid, mida seltsi liikmed ise ei valmista. Käsitööseltsi juhatuse liige Eveli Jürisson selgitab, et tootel peab olema tegu ja nägu, valmistaja Muhu päritolust üksi ei piisa. Moonika toodangust pakub pood Moonisaare kaubamärgi all kujundatud poekotte. “Kui need müüki tulid, siis osteti päris hästi, aga Liival saab külastushooaeg kahjuks juba poolest augustist otsa.”
24-aastase Moonika ellu on mahtunud palju kannapöördeid. Põhikooli lõpetas ta Tallinna külje all Sauel. Et vanemad kolisid parasjagu Muhusse elama, võttis Moonika nõuks jätkata haridusteed Viljandi gümnaasiumis humanitaar- ja kunstide õppesuunal.
“Tahtsin saada näitlejaks ja minna kohe peale keskkooli Viljandi kultuuriakadeemiasse,” räägib ta. “Seda ei juhtunud, ma isegi ei kandideerinud, see ei olnud enam oluline. Käisin seal näiteringis ja kogesin, et see ei ole päris see.”
Kuna puudus selgus, mida edasi õppida, läks ta hoopiski tööle. 2020. aasta jaanuaris alustas Moonika ühes Ungari eralasteaias vabatahtliku teenistusega, mis piirdus kõigest poole aastaga. Edasi läks ta Eesti kunstiakadeemiasse ehtekunsti ja keraamikat õppima. Isiklikel põhjustel jäi kunstiülikool lõpetamata. Seda aega nimetab ta üheks keerulisemaks oma elus. “Käisin pidudel ja olin täitsa kadunud omadega.”
2022. aasta novembris rändas Moonika Austraaliasse. “Tundsin, et olen Eestis juba kõik asjad ära proovinud. Kõrgkool ei töötanud, proovisin tööd teha ja see ei töötanud. Ma ei teadnud, mis mu kutsumus on. Mõtlesin, et lähen välismaale ja vaatan, mis saab.”
Austraalia andis võimaluse oma vanast elust eemalduda. Perekonnast, kõikidest arvamustest ja suhtumistest. “Mul oli vaja minna kaugele, et iseenda peaga mõelda ja olla iseenda otsustes kindel. Et miski muu mind ei mõjutaks.”
Moonika ei kavatsenud Eestisse naasta ja selle teadmisega tuli ka tema vanematel leppida. Austraaliast kujunes noorele naisele vägev kasvukiirendi, kibekähku tuli suureks kasvada ja hakkama saada. Koroonapiirangud said parasjagu läbi ja rohelisele mandrile saabus hästi palju sisserändajaid. Töökohtadele tekkis meeletu konkurents.
Moonika korjas mustikaid, kasvatas taimi, sorteeris pähkleid, sõitis traktoriga ja tegi muid farmitöid.
“Osal farmeritel kadus inimlikkus ja tekkis suhtumine, et kui sa ei ole see, kes ma tahan, siis viskan sind päevapealt välja ja mind ei huvita, et sa oled inimene,” räägib Moonika.
Ta toimetas põhiliselt Byron Bay piirkonnas, Brisbane´ist umbes poolteist tundi sõitu lõuna poole. “Ootamatuid situatsioone, kus sa päevapealt oled kodutu, neid oli mitmeid. Või jäid päevapealt tööta...”
Kui sa lähed kodust nii kaugele nagu Austraaliasse, kaob sinu ümbert turvavõrgustik. Kaotad sellises keskkonnas töö ja raha lõpeb otsa, siis Eesti rahaga seda elu seal ei toeta.
“Mul ei olegi kuhugi toetuda. Tekib kriitilisi hetki, kus saad loota vaid Jumalale. Sellises olukorras see suhe algas ja kasvas hästi tugevalt,” jutustab Moonika, kes ristiti Vaikses ookeanis.
Moonika sõnul tekkis temas kristlaseks saades ülevoolav selgus, arusaamine ja teadmine, et Jeesus seisab alati tema kõrval. “Ma tundsin füüsiliselt, kuidas ta embas ja kallistas mind. Sealt see tee algas,” kõneleb ta. “Testisin alguses ikkagi palju: et kui sa oled päris, siis ma pean seda teadma, et ma ei järgiks mingit uugabuugat. Ta andis mulle selle kindluse.”
Moonika Muhu kui Moonisaar
Üks hetk andis Moonika süda teada, et Looja tahab teda saata tagasi kodumaale oma rahva sekka.
/nginx/o/2024/09/12/16352915t1h307b.jpg)
“Tegelikult ei tahtnud ma ära tulla, sest seal tõesti on väga mõnus ja soe ja tekkis armastav kogukond.”
Moonika siiski kuuletus ja sai nägemuse Shalom Love´i, kristliku riietebrändi kohta. “Hakkasin asja kohta rohkem uurima ja nägin, kuidas see joondub mu eluteega ideaalselt – saan ära kasutada kõike eelnevalt õpitut ning kasvada ja laieneda veel rohkem oma oskustes.”
Eestisse jõudes registreeris Moonika end juba esimesel päeval töötuks, läbis ettevõtluskoolituse ja taotles ettevõtlustoetust. Aprillis lõi ta ettevõtte Shalom Love OÜ. Asutas ka prindistuudio Moonisaar, kus saab printida tekstiilile, teha visiitkaarte, postkaarte ning fotosid printida.
/nginx/o/2024/09/12/16352910t1h14a7.jpg)
Ta pakub ka disainiteenust eesmärgiga toetada kohalikku kultuuri ja panustada kogukonda. Moonisaar viitab autori nimele, samuti ajaloolisele Muhule, mis moonipõldudega kaetud. Huvitaval kombel viitab see ka Muhu kuuluvusele Moonsundi arhipelaagi.
Moonisaar oli kohal ka Muhu suvekontserdil ning inimestele väga meeldis uudne ja vahva lähenemine. “Oleme alles üsna algusfaasis oma loomisega, hetkel kasvame kodulehe suunas, et kõik info ja tooted oleksid ühes kohas olemas,” räägib Moonika. “Tegime ka paar särgibaari, kus sai Muhu disainiga pluuse trükkida. Muhu kohvikutepäeval käis särgibaaris väga palju inimesi.”
Koht, kus elu ja inimesed on päris
Esimest korda Muhus püsivalt kümme kuud elanud naine tõdeb, et talle väga meeldib saarel elada. Muhu on piisavalt väike ja hoomatav, hea paik kasvamiseks. “Minu kogemusel on kohalikud väga avatud uutele tegijatele ja ettevõtjatele. Tore on näha pidevalt samu nägusid – see tekitab tõesti mõnusa kogukonnatunde.” Hea on elada maal, kus infomüra ei mata enda alla ja loodus hoiab. Kohas, kus elu ja inimesed on päris.
Moonika on mõelnud, kes võib end muhulaseks pidada. Mõni arvab, et muhulane oled sa siis, kui oled saarel sündinud, kasvanud ja koolis käinud ning sinu talukoht on sajandeid vana.
“Mina pean ka ennast ikkagi muhulaseks, sest ma elan praegu siin, mu süda on siin. Arvan, et see on igaühe südame asi, keegi teine ei saa seda meile öelda. Olen kogenud siin avatust ja head vastuvõttu.”
Moonikat iseloomustab töökus, ta on kompleksivaba ega kannata valehäbi all, elades nii, nagu ise õigeks peab. Ta väljendub selgelt ja soravalt ning viib oma ideid ellu vahetult ja pingevabalt. “Maailm ütleks, et ela linnas üksi kiiret elu ja tee karjääri, siis oled piisav ja vääriline. Aga ei ole ju tähtis, mida keegi teine arvab. Tähtis on, et elaksime selle järgi, mida Jumal meile südamesse on pannud ning oleksime ustavad sellele.”
Ja nii elabki Moonika noore täiskasvanuna oma südamesaarel, kus, tõsi küll, leidub temavanuseid kahjuks vähe. “Kui kauaks ma siia jään, ainult Jumal teab,” mõtiskleb Moonika. Ta loodab luua head väärtust, armastust ja hoitust Muhus seni, kuni ta saarel elab. “Sellega seoses on palju mõtteid ja ideid, aga eks me näe, mis siit veel kasvab ja kuhu suunas liigub. Süda põksub loomingulisele eneseväljendusele ja lastele-noortele.”
Moonika on Eesti kristliku nelipühi kiriku Muhu koguduse liige ja lööb kaasa toidupangas. On abiks vanematele ja vanavanematele ning aitab kasvatada oma väikevendi.