Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saarte HäälKui hiljuti oma dokumendiarhiivis inventuuri tegin, sattus mulle kätte 2000. aastal jõulude eel saadud kiri ühelt 1905. aastal sündinud proualt Jööri külast. Kirjaga oli kaasas kolm pilti, millest ühel vana rehielamu, teisel talu õllenõud, kolmandal aga maal, mille oli maalinud kunstnik Ermi Littoveri Jööri külast Kinga talust.
Kirjas seisis maali kohta järgmine lõik: "Kurb elu oli Saaremaal 1917/18 talvel Saksa okupatsiooni ajal. Peamised ained puudusid sool, tuletikud, petrool. Saadan foto Ermi Littoveri maalist õhtu peerutule valguses. Isa süütab peergu ja loeb ajalehte, ema ketrab, vanaema 81-aastane põlvitab voodi ees ja palvetab, et jumal teda kui tarbetut ära viiks, mina vanema õe Minniga istume laua ääres ja õpime kooli ülesandeid. Vend August oli Tallinnas kroonu tööl Sadama tehases."
Pilt rehetoa elust oli kui väike mudel tervest ja tugevast ühiskonnast, kus ühes ruumis tegutsevad koos erinevad põlvkonnad. Kõigil on oma koht – pildile mahuvad nii lapsed, vanemad kui ka esivanemad koos oma tegemistega. Vaid vanem vend on võõrsil ametit ja oskusi omandamas, kuid tema pöördus hiljem kodukülla tagasi, kus rakendas võõrsil saadud teadmisi kohaliku majanduselu edendamisel.
Pilt on oluliselt muutunud
Milline on meie pilt tänasel päeval Saaremaast, kui paljud meist mahuvad pildile ja kui mahume, siis kas oleme seal kooskõlas üldise taustaga või kui võõrkehad? Saarelises keskkonnas elamine nõuab rohkem üksteisega arvestamist, kompromisside tegemist, koostööd ja üksteisele toeks olemist rasketel aegadel. Kindlasti on karmimad elutingimused sundinud saarlasi rohkem avatusele ja otsima uusi lahendusi elu korraldamisel.
Saartelt on alati mindud võõrsile ametit õppima või tööd tegema, ning enamasti on tagasi pöördutud, sest saarel on mingi eriline magnet, mis siia tagasi tõmbab. Naastakse teadmiste ja oskustega, mida saab edukalt rakendada elu edasiviimisel. Pildilt korraks lahkudes tullakse sinna jälle tagasi, sest omad on oodatud ja neid osatakse hinnata.
Paraku on pilt tänapäeval oluliselt muutunud. Lahkuvad mitte ainult õppima minevad noored, vaid sageli on pildilt puudu ka isad ja emad, kes on läinud võõrsile leiba teenima. Kindlasti tuleksid ka tänased lahkujad ühel päeval oma teadmistega tagasi, kuid paraku jääb üha vähemaks võimalusi ja positiivset energiat, mida on vaja atraktiivse elukeskkonna hoidmiseks. Vaid koduõlle ja leivaga ei meelita kahjuks enam kedagi tagasi.
Kui pildilt kaob põlvkondade tasakaal, viib see tahes-tahtmata kogukonna hääbumiseni.
Viimastel aastatel on palju arutletud teemal, milline peaks Saaremaa halduskorraldus välja nägema tulevikus; millise saarena tahame ennast positsioneerida Eestis, Läänemeres, Euroopas. Milline on pilt meist 10, 20, 30 aasta pärast. Kas sinna mahuvad kõik põlvkonnad või on pildile jäänud vaid üks põlvkond?
Need otsused on tänaste kohalike poliitikute käes, kes peavad lähiajal langetama otsuse, millise arengumudeliga saarel edasi minna. Halduskorralduse üks variant on ühe omavalitsuse moodustamine maakonnas. Üks omavalitsus loob paremad võimalused efektiivsemalt kasutada meie käsutuses olevat inimressurssi ja raha ning tuua maakonda suuremaid projekte. Oleksime tugev partner läbirääkimiste laua taga, olgu siis teisel poolel kas riik, mõni naabermaa või investor.
Maakonnas on palju edumeelseid arendusinimesi, ettevõtjaid, poliitikuid, kohaliku elu edendajaid, kultuuri- ja haridustegelasi, kes mõtlevad avatumalt. Paraku on liigne killustatus avalikus sektoris ja konkureerimine takistanud paljude edukate ettevõtmiste elluviimist.
Mullu novembris toimus Valjalas konverents, kus arutati ühise omavalitsuse moodustamist. Siis kõlas ka esimest korda mõte korraldada ülemaakonnaline rahvaküsitlus küsimuses, mida arvab rahvas ühe omavalitsuse moodustamisest. Kahjuks on mõni kohalik poliitik avaldanud kahtlust, kas rahva käest tasubki küsida. Kas see tähendabki, et omad inimesed ei mahu enam pildile? Kuigi rahvaküsitlus ei ole kohalikule volikogule otsuste tegemisel siduv, on see siiski protsessi üks oluline osa.
Kui töötasin vallavanemana, uuris mõni vallaelanik sageli, miks need inimesed seal vallamajas käivad. Inimestel oli erinevaid asjatoimetusi: kes tuli maaküsimustes, kes soovis ehituse teemal konsulteerida, kes käis sotsiaaltoetusi saamas või ka lihtsalt rõõme ja muresid jagamas. Sellest ajast on aastaid möödas, inimesi on veelgi vähemaks jäänud. Kas nüüd ehk võiks omavalitsus käia inimese juures?
Viimastel aruteludel maakonna tuleviku üle on jäänud kõlama mõte, et ühe omavalitsuse puhul peavad senistesse vallakeskustesse jääma tööle pereametnikud, kes oskaksid inimesi aidata. See ametnik ei istuks vaid kabinetis, vaid külastaks rohkem inimesi (eriti arvestades meie elanikkonna vanuselist koosseisu). Siis ei kaugeneks omavalitsus inimestest, vaid tuleks lähemale.
Omavalitsus inimesele lähemale
Hiljuti saatis siseministeerium kooskõlastusele uue regionaalarengu strateegia eelnõu, mis seab kohalikele omavalitsustele hoopis uued väljakutsed. Arendustegevuses tuleb hakata tegema rohkem koostööd erasektori ja vabakondadega, eriti aga teiste omavalitsustega ning eeskätt oma toimepiirkonna sees. Tuleb hakata mõtlema laiemalt, enam panustama elu- ja ettevõtluskeskkonda.
Kui suudaksime maakonnas kokku leppida, et kõik omavalitsused eraldavad järgmise Euroopa Liidu eelarveaasta jooksul laekuvast üksikisiku tulumaksust näiteks 0,5% iga-aastaselt ühistegevusse, oleks see suur samm edasi. Usun, et ka kodanikud ootavad meie kohalikelt poliitikutelt suuremat koostööd, sest meie maakonnas käib pea 40% inimestest päeva jooksul oma koduvallast väljas.
Siinkohal kutsun kõiki üles avaldama julgelt arvamust, milline võiks olla meie tuleviku elukorraldus maakonnas, et siin tunneksid ennast turvaliselt kõik põlvkonnad. Et kohaliku elu juhtimisel saaksime kasutada meie parimaid spetsialiste ning olulistel hetkedel oleks ka rahval võimalus oma sõna sekka öelda. Kindlasti aitavad inimeste arvamused langetada otsuseid, mis on laiapõhjalised ja tulevikku vaatavad. Olulisim on, et me kõik jätkuvalt pildile mahuksime.
Rahulikku jaaniaega kõigile.