Tekkinud ja tekitatud segadused kõrghariduses
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maalehe arvamusportaalis (30.06) kirjutas Ain Heinaru loo muutunud üliõpilastest, loetledes ridamisi positiivseid ilminguid, mis ka õppejõude oma õpetamisstiili muutma survestavad. Head näited vastukaaluks tavalisele kurtmisele, et tudengid jäävad iga aastaga üha lollimaks ja laisemaks. Sissejuhatuseks ja edasisega üldse mitte seonduvalt möönis Tartu ülikooli professor: "Võimalik, et mõnel juhul vastab tõele, et tudengid ei viitsi enam hoolsalt õppida, kuid seda ebakvaliteetse tasulise õppe, osaõppe jpm tõttu." Et siis – tasuline õpe on ebakvaliteetne? Samuti töö kõrvalt osakoormusega õppimine?
Sellist lihtsustatud üldistamist on ajakirjanduses palju kostnud, ka ministeeriumiametnike suust ja sulest, kui nad käivitunud kõrgharidusreformi eesmärke selgitavad. Eriti tugevalt on kritiseeritud tasulist avatud ülikooli.
Kvaliteet ei sõltu makse- ega õppeviisist
Mart Laidmetsa väitel tuleks lõpetada olukord, kus osakoormusega õppes omandatakse teadmisi osaliselt või poolikult ning kus õppimise õigus on ostetud raha eest – sellisena on kirjeldatud senist avatud ülikooli või kaugõppe vormis õppimist sessiooniti (EPL 13.09.2012). Kuid poolikuks jäävad tihtilugu ka iga päev loengus istuvate tudengite teadmised ning tasuta õppekohale pääsemine ei taga veel aktiivset edenemist. Ise oma õpingute eest maksjad on tihti palju motiveeritumad ja ka nende erialavalik pole nii juhuslik nagu mõnel riigieelarvelisele kohale sattunul. Kvaliteet ei sõltu makse- ega õppeviisist, vaid õppijast, õppejõududest ja kõrgkoolist tervikuna. Valikuid tehes on kasulik tutvuda lisaks kooli kodulehtedele näiteks kõrghariduse kvaliteediagentuuri EKKA (ekka.archimedes.ee) hinnangutega õppeasutuse ning tema õppekavade kohta.
Kõrgharidusreform sätestas üldised tegevusraamid, jättes paljud detailid ülikoolidele autonoomselt otsustada, seetõttu on kõrgkoolid oma õppekorralduselt ja tingimustelt väga erinevad. Erinevused võivad olla ka sama kooli erinevate õppekavade vahel ning konkreetse kooli infot tuleks põhjalikult uurida.
Üleüldiselt on õppekohti rohkem kui varasematel aastatel, lisandunud on tasuta õppe võimalusi erialadel, mis varem olid tasulised või kus riigieelarvelisi kohti oli vaid üksikuid (ärindus, haldus, õigus jms).
TTÜ Kuressaare kolledžis on näiteks kõiki erialasid võimalik tasuta õppida, ka väikeettevõtlust, kus seni tasuta õpet polnud. Tasuta õppekoha õigus säilib, kui õpitakse täiskoormusega. Ainepunktides eeldab täiskoormus 45–60 EAP mahus sooritusi aastas, iga ainepunkt tähendab arvestuslikult 26-tunnilist panustamist, loengute ja iseseisva tööga kokku, seega siis 1560 tundi tööd õppeaastas, mis arvestuste ja eksamite positiivse tulemusega kinnitatud peab saama.
Reformi kohaselt VÕIB väiksema koormusega või võlgnevustega üliõpilastelt õppetasu küsida, kuid kas üldse küsida, millal, millises mahus ja millise täiskoormusesse mahtuva piiri pealt küsida, on iga kõrgkooli otsustada. Tehnikaülikoolis on enamikul erialadel tasuta õppe nõudeks 75%-line õppekava täitmine. Kui õppeaastas läbitud aineid jääb vähemaks, nimetatakse seda osakoormusega õppeks ja tuleb hakata maksma õppemaksu. Tasuta õppekohale on võimalik ka tagasi liikuda, kui järgmisel õppeaastal taas koormusenorm täidetud.
Paindlikud õppevormid pole kadunud
Töö kõrvalt õppijal on täiskoormuse täitmine üsna keeruline, sisseastumisel võib ka kohe valida osakoormuse, veelgi paindlikumad võimalused on niinimetatud avatud õppes, kuid infot otsides on oluline teada, et avatud ülikool võib ülikoolides tähendada erinevat asja. See võib olla näiteks samaväärne kaugõppe vormiga (nagu näiteks Tartu ülikoolis), kus loengutunde on vähem ja suurem rõhk on iseseisval tööl, kuid sisseastumistingimused ning õppekava läbimise tempo on sama nagu päevaõppes, täiskoormusega edenedes on õpe tasuta. Tehnikaülikoolis tähendab avatud õpe osalemist õppetöös individuaalse õppekava järgi, igaüks valib endale sobiva tempo ning sobivad ained, õppesse registreeritakse semestrite kaupa, loengus käiakse koos teiste üliõpilastega ning eksameid sooritatakse samuti võrdsetel alustel, õppimine on tasuline.
Avatud ülikooli õppuril ei ole TTÜ-s üliõpilase staatust, see tähendab, et ta ei saa õppetoetust ega -laenu või muid soodustusi, kuid ta saab töö kõrvalt õppides võtta õppepuhkust nii nagu teisedki töötavad üliõpilased, ning õppekava läbimise ja lõputöö kaitsmise järel saab ta samaväärse lõpudiplomi. Samasugune avatud õppe süsteem on ka Tallinna ülikoolis. Nii et paindlikud ja endale sobivas tempos õppevormid pole kõrgharidusest kadunud, nad on teisenenud, nii nimetuste kui ka sisu poolest. Iga kõrgkooli puhul tuleks võimalusi eraldi lähemalt uurida.
Praegune kõrgharidusreform on suunatud eelkõige noortele gümnaasiumilõpetajatele. Elukestva õppe võimalusi ta pigem kitsendab, kuid järeldusi saab teha alles mõne aasta pärast, samuti korrektuure seadustes, kui see vajalikuks osutub. Minu arvates ei peaks kõrgharidusele ligipääsu piirama, alustada võiks suure tahtmise juures igaüks igas vanuses, küll aga peab õppeasutus tagama, et õppekava läbimises ei tehtaks hinnaalandust, seal ei mängi rolli, kas üliõpilane maksab ise või tasub õppe eest riik, kas üliõpilane istus kõik esmaspäevad loengus või luges materjale iseseisvalt, eksameid peavad kõik võrdväärselt tegema ja lõpudiplom väljendab kõrgkooli institutsionaalset kvaliteeti.
Vastuvõtt kõrgkoolidesse käib sel nädalal täistuuridel, segadus polegi nii suur, kui sellesse infotulva sügavamalt süveneda. Ärge ainult tähtaegu maha magage, needki on igal koolil erinevad!
Anne Keerberg TTÜ Kuressaare kolledži direktor