Pime juhus ja lubadus tegid Väino Uibost suupillimängija
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teatrimees Väino Uibo lubas läinud suvel endale, et õpib suupillimängu selgeks. Päev pärast lubaduse andmist ostis ta pilli ning asus täie tõsidusega õppima.
Täielik pühendumus viis välja selleni, et nüüdseks on ta suupilliga publiku ette astunud juba kolm korda. Väino Uibo tunnistas, et väikse poisina peitis ta ennast klaveriõpetaja eest puu otsa. Samas aga õppis ise vabatahtlikult klarnetit ja saksofoni ja mõne aja möödudes mängis juba ansamblis. Suupilliarmastus aga puhkes õitsele aasta tagasi.
Nimelt mullu 17. juunil juhtus ta Helsingi sadamas kokku Feliks Kargi ja Elmar Tringiga. “Nad tulid meie bussi ja panid seal kontserdi püsti,” naeris Uibo. “Istusin Feliksi kõrval ja imetlesin ta mängu, mõeldes terve aja, et on see ka keeruline pill?” Suupill tundus talle nii imekena, et ta tegi enda jaoks otsuse: võtta suupill ette!
Kui abikaasalt luba käes hakata suupillihelidega koduseid “terroriseerima”, lõi ta käed Feliksiga, et pühendab ennast sellele pillile nii, et järgmisel (sel – toim) aastal üles astuda Pärnu suupillifestivalil. Peagi, veidi järele mõeldes, ajanud viimane lubadus tal küll ihukarvad püsti, kuid taganemisteed enam polnud. Järgmisel päeval ostis ta Tartust pilli ja esimene lugu sündis juba autos, keset Tartu linna.
Sealt edasi oli pillimängu õppimine Uibo sõnutsi väga tõsine töö. Ta tunnistas, et ei tea isegi, kust ta selle tahtejõu võttis, ent iga jumala päev kulus tal suupilli harjutamisele kaheksa tundi vähemalt. Korralik täistööaeg. Seega teab ta, et kes vähegi suupilliõpet tõsiselt tahab võtta, peab arvestama täieliku pühendumusega.
Juba sama aasta 10. novembril, kui pilliõppest oli möödas viis kuud, sattus Uibo Pärnus oma suupilliga ootamatult publiku ette. Sealsel suupilliklubil oli aastapäev ning ta teadis, et tegemist on lihtsa klubilise kokkusaamisega, ent kohapeal selgus, et tegemist oli avaliku kontserdiga, kus müüdi pileteid ja saal oli puupüsti rahvast täis. Hirm ja julgus olid need tegurid, mis Uibo sõnul selle etteaste õnnestumise otsustasid.
“Pill hakkas ühtäkki mulle maagiliselt mõjuma. Mõjus nii, et ma ei saanudki ilma, kui pidin teda mängima,” naeris suupilli suisa armunud Uibo. Jõuluks saadud suupilliõpikust luges ta välja, et selle pilliga nõnda juhtubki ning nii ta oma õpingutele truuks jäi. Siht on tal veel ees – panustada bluusile. Selle õige tabamine võtvat aega.
Juuni lõpul toimus viimaks juba mainitud Pärnu suupillifestival, kus lausa rahvusvahelise seltskonna seas astus lavale ka Väino Uibo. Seltsis Heiko Liiv kitarril ning Tarmo Suvisild viiulil.