Uus kooliseadus kooli poolt vaadatuna

Saarte Hääl

Kiiresti muutuvas ühiskonnas on ka seaduste muutumine paratamatu – ses mõttes oli uus kooliseadus vajalik. On olnud nii pooldajaid kui kritiseerijaid. Koolijuhina saan öelda, et kõige üldisemas mõttes on tegu mõistliku seadusega, mis pigem avardab kui piirab.

Probleemseim koht ehk ongi seaduse ja rahastamise eraldamine – sügisel vastu võetav rahamudel näitab tegelikult juba vastu võetud seaduse toimimise määra. Samasse "auku" mahub ka klassijuhatajatöö tasustamine. Raha selleks lubatakse, näis, mida rahastamismudel võimaldab. Kardetakse ka direktorite subjektiivsust. Tõsi on aga see, et see võimalik "subjektiivsus" on ka seni piisavalt suur olnud.

Riik tagab igas maakonnas tugeva (riigi)gümnaasiumi olemasolu ja sellega vähendab omavalitsuste koormust gümnaasiumide ülalpidamisel.

Uus maja või uus tase?

Kena on, et sõna "riik" ümber on eelmises lauses sulud – tõepoolest, kas peaks olema just riigigümnaasium? Ka etalonkool Treffner pole ju riigikool.

Riigigümnaasiumid on ka omavalitsustele kasulikud – kui laps läheb riigigümnaasiumisse, siis majanduskulud jäävad riigi kanda ja vabanevad vahendid võib suunata põhikoolide tugevdamiseks. See selgub sügisel.

Kui riik hakkab aga rahaga pitsitama omavalitsuste gümnaasiume, siis kaob ka seaduse mõte. Seda enam, et suurem osa praegu rahastuse saanud riigigümnaasiume ehitatakse sinna, kus kohalik omavalitsus pole suutnud koole remontida. Miks peaksid kaotama koolidest ja haridusest hoolivad omavalitsused? Ja miks peaksid nad kaotama ka edaspidi, kui riik panustab neisse vähem kui vähem haridussuutlikesse omavalitsustesse ehitatud riigigümnaasiumitesse? Ja mis üldse on uus riigigümnaasium – kas uus maja või uus tase?

Seaduses sätestatakse, et gümnaasiumi vastuvõtukatsetel peab kohtlema kõiki noori võrdselt. Eelkõige on oluline, et ka maakoolidest tulnud noored saaksid kandideerida gümnaasiumiastmesse samadel tingimustel kui täistsüklikooli (1.–12. klassiga) põhikooliosa lõpetanud noored.

Vähemalt Kuressaares on seda seadusepunkti juba palju aastaid rakendatud, seega – ei midagi uut. Ja milleks see üldse, kui enamikku gümnaasiumidest praktiliselt mingit konkurssi pole, sest lapsi lihtsalt ei ole.

Seadusemuudatused suurendavad koolijuhi otsustusõigust ja vastutust – koolide tegevuse, sh õppetöö korralduse ja tulemuslikkuse eest vastutab kooli juht. Koolijuht kinnitab palgakorralduse alused, mis on enne õpetajate ja hoolekoguga läbi arutatud. Ka siin pole midagi uut – nii on kogu aeg olnud.

Koolijuht koostöös hoolekoguga otsustab, milline sisehindamise korraldus on koolile kõige otstarbekam ning kokkulepitud korralduse kehtestab kooli direktor. Jälle uus vana – vähemasti meie jaoks, kusjuures taas tasub tõdeda, et enamiku seaduseuuendustest oleme rakendanud juba palju aastaid varem.

Seaduse kohaselt peab õppekirjanduse väljaandja tegema riiklikele õppekavadele vastava õppekirjanduse digitaalses vormis kättesaadavaks haridus- ja teadusministeeriumi peetavas portaalis. Jätmaks kirjastustele ja riigile piisava üleminekuaja ettevalmistuste tegemiseks, rakenduvad kõik e-õppekirjandusega seotud muudatused ühel ajal – 2015. aasta 1. maist.

Ometi üks mõistlik otsus, ise küsimus on selle praktiline tulemus.

Õppenõustamiskeskusi arendatakse nii, et väiksemad koolid saaksid sealt spetsialisti kooli tellida. Riigi lisatuge ongi siinkohal eelkõige vaja väiksemates koolides ning omavalitsustes, mis ise ei suuda pakkuda tugispetsialistidele töökoormust. Omavalitsustele jääb seaduse järgi vastutus pakkuda oma koolides tugispetsialistide teenuseid, nagu see on praeguses seaduses. Jälle rahakoht – kas omavalitsusel jätkub raha ja kas nad suudavad panustada?

Riigieksamite lävend viiakse taas algse ühe punkti peale, sest muidu tõuseks see järgmisest aastast 50 punktile. Naastakse süsteemi juurde, mis kehtis edukalt 2002. aastani.

Siin võib arutlema jäädagi. Teatavasti on hetkel seadusesse väidetavalt kogemata sisse jäänud nii ühe kui ka kahekümne punkti piir. Sellest tulenevalt võiks mõelda ka nii, et ehk võiks mõned ained gümnaasiumis ollagi vaid kuulatavad (1 punkt) ja mitte hinnatavad (20 või 50 punkti)?

Samuti annab see võrdlusbaasi, mis lubab õpilastel saada objektiivse pildi oma teadmistest ja koolile parema info, et hinnata oma tööd. Eksami kasutamine diskrimineeriva lävendina moonutab riigile ja koolidele vajalikku objektiivset infot. Ses mõttes olengi vähemasti mõne olulisema riigieksami poolt, et ka riik mõõdaks, mida tellib, ja see oleks võrreldav üle riigi.

Suurendatakse gümnaasiumide paindlikkust valikute pakkumisel. Kaotatakse kohustus siduda valikained kolme temaatilise mooduli ehk õppesuuna alla. Gümnaasiumile jääb jätkuvalt kohustus pakkuda õpilastele valikuid, mida riiklik õppekava määratleb, kuid kool otsustab, kuidas ja mitme õppesuuna alla neid grupeeritakse. Siin on küll veidi lahmitud, sest kui koolid tegid ära suure töö õppekava uuendamisel, siis uuendatuna selgus, et seda polnud vajagi? Nii läbimõtlematu ei tohiks üks seadusandja olla.

Lisavaheaeg teretulnud

Vaheaegade korraldus muutub paindlikumaks. Koolipidaja võib direktori ettepanekul ja hoolekogu nõusolekul kehtestada ka põhikoolis eripärased koolivaheajad arvestusega, et koolis on õppeaasta jooksul vähemalt neli koolivaheaega kogukestusega vähemalt 12 nädalat, kusjuures suvine koolivaheaeg kestab vähemalt kaheksa järjestikust nädalat. Gümnaasiumiastmes on see juba praegu lubatud. Kena punkt, kuigi ehk on mõistlikum koolivaheajad meie üliväikeses riigis siiski ühtlustada. Ja talvine lisavaheaeg on kindlasti teretulnud.

Kohalikust ajakirjandusest oli lugeda Orissaare koolijuhi vallandamisest – põhiprobleemiks väidetavalt kooli arengukava nõrkus. Kui see on põhjendus, võiks lahti lasta üsna suure osa kogu riigi koolijuhtidest – ka linnas on enamiku koolide arengukavad uuendamata. Miks? Sest ka uuendatud PGS-i vastuvõtmisega pole selge selle rakendamise rahastus. Loosungiline lause, et ei lõhuta olemasolevaid täistsüklikoole, ei ole usutav enne rahanduslikke lõppotsuseid. Kolme suuna nõudmisest uues seaduses taas loobuti. On ka piisavalt muid üleriigilisi kokkuleppimatusi, mis takistavad koolide mitmekihilisi eesmärgiseadeid 3–5aastasesse tulevikku.