/nginx/o/2013/07/30/12019548t1h220a.jpg)
Lõus nähti Saaremaal haruldast põrnikat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõrves Lõu külas elaval taluperel oli elavust küllaga, kui peremehe ekskavaatorikabiini eksis ninasarvikpõrnikas, kes pole siinmail just igapäevane külaline. “Lükkasin öösel ekskavaatoriga natuke veel pinnast siledaks, kui järsku oleks läbi lahtise akna justkui varblane silmaauku lennanud,” rääkis esmaspäeval tavatult suure põrnikaga aset leidnud kohtumisest talunik Egon Sepp.
Üsna ruttu sai selgeks, et ootamatu sissetungija polnud sugugi lind, vaid hoopis üks ilmatu suur putukas, kellesarnast polnud Lõu talupere varem kohanud. “Ta on ju tikukarbi pikkune peaaegu, see oli lihtsalt kohutav,” ei varjanud Sepp oma elevust.
Õnneks jäid mõlemad osapooled kokkupõrkes terveks, tõsi, põrnikas oli mõnda aega siiski uimane. “Panime ta õue kivi peale ja siis, pärast 15 minutit toibumist ajas ta tiivad laiali ja lendas minema,” ütles talunik, kes uimasest põrnikast ka mõned ülesvõtted tegi.
Keskkonnaameti looduskaitsebioloog Tõnu Talvi tõdes, et tegemist oli tõepoolest ninasarvikpõrnika (Oryctes nasicornis) emase isendiga. “See liik on meil Eestis, sh Saaremaal suhteliselt haruldane, sest tema vastsete kasvamiseks vajalikku elukeskkonda jääb üha vähemaks,” tõdes Talvi. Põrnikas vajab elamiseks suures koguses lehtpuukõdu vanas loodusmetsas, vana lagunevat saepuru-koorepuru või muud lagunevat taimset materjali, näiteks komposti.
Vastsed peavad Talvi sõnul saama sellises keskkonnas rahulikult areneda 3–4 aastat. Nime on põrnikas saanud isase pea eesosas laubal kaarduva uhke ja silmatorkava sarve järgi.
Ain Lember, Kertu Kalmus