Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Haridusministeeriumi plaan maksta riiklikke tulemusstipendiume vaid sajale üliõpilasele ei täida oma eesmärki.
Sellest õppeaastast rakendunud tasuta kõrgharidus tuli sellise hooga, et esialgu ei pandud tähelegi, kuidas hästi õppivaid tudengeid ohustab stipendiumist ilma jäämine.
Siinkohal on oluline teha vahet kahel mõistel: vajaduspõhine õppetoetus ja tulemuspõhine stipendium erinevad nii eesmärgi kui ka sisu poolest. Esimene on ette nähtud tudengite majanduslike võimaluste parandamiseks, teine edukate õppurite premeerimiseks ja motiveerimiseks.
Rohkem raha kui varem
Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo on sellel aastal korduvalt ennasttunnustavalt öelnud, kuidas riik on kõrghariduse kättesaadavuse parandamisesse pannud rohkem raha kui kunagi varem.
Majanduslikult raskemas olukorras olevatele tudengitele vajaduspõhise õppetoetuse pakkumine ongi äärmiselt tänuväärt samm. Kuigi seda taotles oodatust palju vähem õppureid ning paljud, kes toetust väärinuks, ei kvalifitseerunud toetuse jagamise rangete, vaid maksuameti andmetel põhinevate aluspõhimõtete pärast, on sellise toetustesüsteemi algatamine märgilise tähendusega.
Selle kõrval käitus ministeerium loiult aga ülejäänud stipendiumide süsteemi reformimisega. Sügisel ülikooli astunud tudengite premeerimine hea õppetöö eest sisuliselt unustati ära, sest õppetulemusel põhinevaid stipendiume plaaniti maksta alles Euroopa Liidu 2014. aasta tõukefondide rahast.
Nüüd, kus tudengid käivad juba loengutes, on ministeerium lõpuks valmis saanud määruse, millega näeb ette, et sadakond parimat üliõpilast kogu Eestis hakkaksid saama kuus 350-eurost stipendiumi. Selle rahastust plaanitakse ikkagi riigieelarvest.
Ministeeriumi seisukohale on vastu olnud tudengite esindajad Eesti üliõpilaskondade liidust, soovides stipendiume jagada rohkematele üliõpilastele, kuid väiksemas summas.
Minu meelest pole aga küsimus mitte ainult selles, kui mitmesse ja kui suurtesse hunnikutesse seda raha jagada. Stipendiumide süsteemi puhul tuleks analüüsida selle potentsiaalset mõju õppetulemustele. On ju stipendiumi eesmärk õppurit motiveerida.
Kui stipendiumi jagataks sajale parimale üliõpilasele, nõuaks see neilt suure tõenäosusega keskmist hinnet 5,0. Sellest hindest enam paremini pole ülikoolis õppida võimalik. Sada niivõrd kõrge keskmise hindega tudengit võib väga vabalt kokku saada ainuüksi ühest Eesti suuremast kõrgkoolist. Haridusministeerium annaks otsustamise parimate tudengite üle kõrgkoolidele, kes peavad otsustama, miks väärib üks “viieline” stipendiumi rohkem kui teine.
Pange ennast nüüd sellise tudengi olukorda, kes jääb stipendiumist ilma, kuigi tema keskmine hinne on 5,0. Kas on motiveeriv?
Ainuüksi taoliste olukordade vältimiseks on mõistlik jagada stipendiumide summat (2014. aastal 288 000 eurot) rohkemate inimestega.
Motivatsiooni on vaja!
Siinkohal võib tekkida küsimus, miks on üldse vaja tudengeid rahaga motiveerida? Pakun oma selgituse. Paljud tudengid tegid oma plaanid juba gümnaasiumis.
Olen näinud, mismoodi tehnikahuvilisel noorel ei pruugi keskkooli lõpuklassides olla mingit huvi humanitaarainete vastu. Seega läbibki ta need ained nii väikese vaevaga kui võimalik ning pöörab suurt tähelepanu nendele valdkondadele, millega tahab tegeleda edaspidi.
Samamoodi on kõrgkoolis. Tulevikus praktilises ajakirjanduses töötada sooviva tudengi jaoks ei ole esmavajalik olla parim sotsioloogia teooriat või filosoofia ajalugu käsitlevates ainetes. Sellise suhtumisega võivad tudengid aga endale karuteene teha.
Stipendium paneks nad pingutama ka esialgu väiksema väärtusega tunduvate ainete jaoks.
Nagu stipendium peaks motiveerima tudengeid võtma tõsiselt kõiki oma õppekava aineid, peaks ta motiveerima ka teatud erialadele sisseastumist. Ikka ja jälle räägitakse avalikkuses reaalerialade väikesest populaarsusest.
Tegelikult on ministeeriumil olemas plaan ka erialastipendiumide jaoks, kus riigi jaoks prioriteetsetel erialadel (näiteks IT või matemaatika) õppivaid tudengeid premeeritaks lisapotist. Ent nende puhul saaks 160 euro suurust toetust 15% tudengitest ehk ainult parimad.
Seni, kuni riiklik stipendiumide süsteem pole käsitletav motivaatorina, vaid on vähestele preemiaks personaalsete saavutuste eest, ei ole sellel loodetud mõju.
Riigi huvides on koolitada tööturu jaoks välja võimalikult palju võimalikult kompetentseid inimesi. Tõde on aga see, et grupp inimesi on täpselt sama tugev, kui on selle grupi nõrgim liige.
Kui jätta suur hulk tulevasest tööjõust rahaliselt motiveerimata, suureneb lõhe parimate ja “tavaliste” erialaspetsialistide vahel veelgi.