Lugeja kiri: Ja keegi ütles
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ahi oli köetud. Mõnusas soojuses heitsin korraks koi peale vidust nautima. Peas keerles veel küsimus, kas tuua tuppa pisike kuuseke või mitte, sest meil pole enam väikesi lapsi. Ise võime vaadata läbi akna tänavale, kus aeg-ajalt mööduvad inimesed, kuusk seljas või kaenlas. Ja jõulupoisse perest peresse tere ütlemas linnas ka ei käi. Mitmed meie vanast ajast tuttavad ja heatujulised poisid on juba läinud pehme pilve peale. On naljakas mõelda selle üle, et kui pole kuuske, siis pole pärast pühi põrandalt okaste pühkimise vaeva…
Olin jäänud tukkuma. Ning üsna selgelt tuli üks unemaastiku nägemine, kus olin nagu jõulueelses külas. Mõned inimesed olid ka. Soojalt riides. Külavahel astumas, kus vana kiviaed. Ja keegi nagu ütles, et vaadake siia: viis kivi on aia pealt maha varisenud. Kui oleks mõni noorem mees, kes kivid aia peale tagasi paneks! Ja vaata imet – kuskilt, justkui udu seest tuli nooremapoolne mees ja tõstis need tee ääres vedelenud kivid aia peale tagasi. Ja keegi ütles: “Vaata imet! Kivise aed on jälle terve.” Ning küla eakad naised rõõmustasid. Ja keegi teadis vaikselt ütelda, et Kivise Leena tütar on käima peale saanud. Sealt edasi unepilt ähmastus.
Ärgates olin virge ja imelised jõulumõtted polnud kuhugi kadunud. Nad ei kao vist niikaua, kuniks elad. Sest nad elavad edasi ka vana elumaja seintes, mis jõuluööl meretuultes naksuvad.