Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/04/25/12022264t1h4d93.jpg)
Tagasi kooli tasub minna ka siis, kui pooleli jäänud õpingutest on palju aega möödas, leiavad Kuressaare täiskasvanute gümnaasiumi sellekevadised lõpetajad.
Kui Aale Lemberil (18) ja Alar Truul (19) õpingutes vahet sisse ei jäänudki – nemad vahetasid lihtsalt kooli, siis Maaja Sooär (36), Helmi Lember (25) ja Anneliis Kabel (26) nühkisid koolipinki enne KTG-sse astumist viimati aastaid tagasi.
Miks otsustasite täiskasvanute gümnaasiumisse tulla?
Aale: Alustasin Saaremaa ühisgümnaasiumist, sealt läksin Kuressaare gümnaasiumisse. KTG-sse tulin 11. klassi, sest korraga tavagümnaasiumis ja muusikakoolis käies tekkisid mul terviseprobleemid, uneaega jäi väheks. Kuna ma ei tahtnud muusikaõpinguid katki jätta, otsustasin hoopis kooli vahetada.
Alar: Mina õppisin samuti SÜG-is, üksteist aastat. Eelmise aasta lõpus sain järsku aru, et kui tahan fotograafiat edasi õppida, pean sellele korralikult keskenduma. SÜG-is õppides polnud selleks aega, siin saan oma aega paremini jaotada.
Maaja: Täiskasvanute gümnaasium on vist ainuke kool, kuhu minuvanused üldse tulla saavad. Omal ajal jäi kool pooleli, kuna kohe pärast põhikooli sündisid mul järjest kolm last. Mu neljas laps oli kaheaastane, kui täiskasvanute gümnaasiumi 10. klassi tulin. Enne mõtlesin kümme aastat, et tulen-tulen, aga tulemiseni kuidagi ei jõudnud.
Helmi: Mul jäi 10. klassis kool pooleli. Kolisin Tallinna, siis sain järjest kaks last. Otsustasin ikkagi edasi õppida ja pärast võib-olla isegi kõrgkooli minna. Ainuke variant oligi KTG-sse tulla.
Anneliis: Mina ei läinud pärast põhikooli edasi õppima. Pidin palju töötama, et ära elada. Mingil ajal jõudis aga kohale, et keskharidust on ikka vaja – et parematele töökohtadele pürgida. Sellepärast siia tulingi – kes mind enam päevakooli võtab. Mu kasuema käis siin koolis enne mind. Tänu tema utsitamisele lõpuks tulingi – tema kiitis seda kooli ikka väga.
Kas teil oli siia kooli tulles mingeid eelarvamusi või hirme?
Maaja: Eelarvamusi mul polnud, aga põhiline hirm oli, et olen nii vana ja teised kõik nii noored. Aga see hirm kadus kohe – siin seda vanusevahet üldse ei tunneta.
Alar: Jah, siin ei teki üldse sellist tunnet, et osa on nooremad, osa vanemad.
Kas pärast aastate pikkust vaheaega taas õppima asuda oli raske? Selle ajaga on ju mõndagi meelest läinud.
Maaja: Kui pärast 16 aastat uuesti kooli läksin, mõtlesin esimesed kaks kuud küll, et mis ma siin teen ja miks ma siia tulin. Väga raske oli kõike otsast peale meelde tuletada, aga õnneks on siin nii head ja toetavad õpetajad: nemad julgustasid, et läheb kergemaks. Nii oligi. Käegalöömise soovi mul ei tekkinud küll kordagi. Aitas ehk see, et mul on kannatust, püsivust rohkem kui nooremana. Tean, et ei õpi kellegi teise, vaid enda jaoks.
Ly Kallas, KTG direktor: Maaja kuulutati meil tänavu aasta TÕNN-iks – KTG aasta täiskasvanud õppijaks. Ta on väga püüdlik, käis nelja lapse kõrvalt nii tublisti koolis. Helmi esindas kooli maakondlikul kõnevõistlusel, tema on väga sügav noor inimene, võtab kõigist teistestki ettevõtmistest aktiivselt osa. Kes palju teeb, see palju jõuab. Ja neid palju jõudjaid meil jagub.
Maaja: Algul on raske – töö, kodu, kool, õppimine uneajast. Aga rütmi saab sisse ja harjud.
Helmi: Minul on lihtne – esmaspäevast reedeni käivad lapsed lasteaias ja samal ajal olen mina koolis. Õhtune osakond mulle kindlasti ei sobiks.
Ly: Selleks me päevase osakonna avasimegi, et koolis saaks käia ka vahetustega töötavad inimesed, noored emad ja need, kes elavad maal ja sõltuvad bussiliiklusest.
Kuidas te oma töö ja õpingud klapitada suudate?
Alar: Mina tegelen õppimise kõrvalt fotograafiaga, aga olen iseenda peremees.
Aale: Mina praegu ainult õpin.
Anneliis: Minu prioriteet on lapse kõrval praegu kool. Käisin küll tööl, aga kuna kohvik, kus töötasin, suleti, olen praegu töötu.
Helmi: Kui Kuressaare Sanatooriumisse tööle läksin, teatasin kohe, et teisipäeviti ja neljapäeviti ma tööl käia ei saa, ja sellega lepiti ilusti.
Maaja: Mind koondati Incapist neli kuud tagasi. Aga seal oldi mu kooliskäimise suhtes mõistvad – puudusin ju ainult kolmapäeviti.
Ly: Tahan väga kiita tööandjaid, kes meie õppijaid toetavad – näiteks Sõmera hooldekodu ja päästeametit. Kahjuks on ka mõned tööandjad, kes õppimist ei soosi, ja see on väga üllatav ja kurb.
Kas keskhariduse puudumine on teile ka kuidagi takistuseks olnud?
Anneliis: Töökuulutusi vaadates on nõuetes igal pool kirjas: vähemalt keskharidus.
Helmi: Ise CV-d koostada pole üldse meeldiv, kui sinna peab kirja panema sõna “põhiharidus”.
Maaja: Kui keegi küsis mult hariduse kohta, oli endal piinlik. Kuidagi ei tahtnud öelda, et mul on ainult põhiharidus.
Olete rahul sellega, et KTG kasuks otsustasite?
Aale: Jah, kõik on siin väga hea. Ka mu muusikakooli õpingud pole kannatanud.
Helmi: Loomulikult, sada protsenti.
Anneliis: Muidugi. Sellepärast siin olengi, et see on lapse kõrvalt hea võimalus õppida.
Alar: Olen küll rahul. Ja õpetajad on siin väga head.
Maaja: Mul on kahju, et kool läbi saab – just siinsete toredate inimeste, õpilaste ja õpetajate pärast.
Mida te pärast gümnaasiumi lõpetamist plaanite teha?
Helmi: Plaanin edasi õppima minna. Aga saan minna ainult kaugõppesse. Või tsükliõppesse, nagu seda nimetatakse. Kahjuks on valikud üsna piiratud, mida niimoodi õppida saab. Mulle meeldib matemaatika ja kuna mul on ka väike kunstihuvi, oleks arhitektuur hea valik.
Maaja: Midagi tahaks kindlasti õppida, aga kas minna ülikooli, sellele ma veel mõelnud ei ole.
Anneliis: Olen mõelnud TTÜ Kuressaare kolledži ja sealse turismieriala peale.
Alar: Mina tahaksin minna Tallinna polütehnikumi, fotograafiat õppima.
Aale: Ehk Tallinna ülikool? Mind huvitavad näiteks sotsiaaltöö, noorsootöö ja ajalugu. Muusikat saaksin õppida lisaainena.
Kas oma tuttavatele, kel haridustee on poolikuks jäänud, soovitaksite KTG-sse tulla?
Helmi, Anneliis ja Maaja: Kindlasti!
Aale: Kui keegi kahtleb, kas ikka tulla või mitte, siis tasub kindlasti proovida.
Maaja: Isegi kui kakskümmend aastat on vahele jäänud – see ei loe.
Ly: Meie kõige vanem õppija on olnud üle kuuekümne aasta vana. Seega – kunagi ei tasu kellelgi mõelda, et ta on õppimiseks liiga vana. Õppida võib igas vanuses.
Maaja: Kui kardad, et oled mingis aines maha jäänud, siis leiavad õpetajad alati aja, et sind järele aidata. Õpetajad on siin imetoredad!