Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/02/12/11782938t1hbfe4.jpg)
/nginx/o/2014/11/28/12026926t1h4157.jpg)
Numismaatika, bonistika, filokartia, kalapüük, korvpall, purjetamine – just nende sõnadega saab kokku võtta Allan Niilsi hobid.
Numismaatika vastu tundis Allan huvi juba koolipoisina, kuid tollal oli sellega tegelemine pooleldi keelatud. Nõukaajal võis numismaatiku kogus olla vaid 1–2 kuldraha ja 30–40 hõberaha. Kogujaid võidi vangistada üksnes selle pärast, et nad ostsid või müüsid suuremates kogustes kuldrublasid või plaatinaraha.
“Tõsisemalt hakkasin numismaatikaga tegelema alles mõned aastad tagasi. Müntidel on väärtus ja teiseks, nende kogumine annab uusi teadmisi. Alustasin Tsaari-Venemaa müntidest. Kasulik on hõbe- ja kuldmünte koguda. Kuld on alati likviidne olnud,” räägib Niils kogujate põhieesmärgist.
Kogumist alustas vaskmüntidega
“Alustasin vaskmüntidega. Süües kasvab aga isu. Edasi sain kogusse juba suuremaid ja väärtuslikumaid münte. Lisandusid paberrahad,” pajatab Allan.
Nüüdseks on Allan Niilsi kogud üsna mahukaks paisunud. Peale Tsaari-Venemaa müntide ja paberrahade korjab ta ka Rootsis väljaantud metall- ja paberraha ning unikaalseid Eesti markasid ja kroone.
Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.