Ajakaja: Katel keeb ja ajab üle ääre
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Osa kenadest kaasmaalastest on end selleks kevadeks valimiste katlasse upitanud. Vaatad, et muidu kena inimene, aga et sedasi toiminud, paneb õlgu kehitama.
Poliitiku maine on tänases Eesti Vabariigis suhteliselt mitmenäoline, kui nüüd viisakalt väljenduda. Inimesena igati asjalikuna kogetud kaasmaalasest on järsku saanud mingi veidrik, kes teeb avalikkuses imelikke asju (loeb näiteks pargis telgis Tammsaaret vmt), laseb endast ilmselgelt ületuunitud fotosid tänavale riputada, seletab meedias jumal teab millest ja lõpuks mitte millestki, avab ja sulgeb, on kohal ja olemas.
Olen palju mõelnud, miks poliitiku maine meie riigis küsitav on. Iseenesest ei saa me ju ilma poliitikuteta riik olla. Praeguse maailmakorralduse juures on see ju elementaarne, et meil on poliitikud ja et meil on mingisugune süsteem riigi alles hoidmiseks. Ometi on inimesed turris ja tusased, tõrksad ja kiruvad seda poliitikaasja.
Iga uue valimisaktsiooniga tuleb esile uusi inimesi, kes lasevad end poliitikasse tõmmata. Enamasti on kriteeriumiks tuntus, näo tuntus. Ajude väärtustamiseni ei ole veel jõutud. Õnn on õuel, kui koos tuntud näoga ka aju kaasa tuleb. Ja paraku on nii, et need inimesed, kes end siis poliitkatlasse meelitada lasevad, riskivad sellega, et ka nende isiku imago deformeerub avalikkuses. No on igasugu silte nendele deformatsioonidele juba ka välja mõeldud.
Samas ikkagi – pole ju riiki ilma poliitikuteta. Ühest küljest me vajame neid riigi tegijaid seal poliitkatlas, kuid teisest küljest põlastame ja halvustame...
Tõenäoliselt pole meie riik veel nii suureks kasvanud, et meie kodanike, valijatena aru saaksime, mida tähendab riik ja kuidas riiki tehakse. Riik ei ole midagi enesestmõistetavat, sellega tuleb vaeva näha ja seda tuleb teadlikult teha.
Teisest küljest, tõenäoliselt pole ka kõik poliitkatlas ulpijad päris hästi aru saanud, mis tähendab riiki teha. Millise vastutuse nad võtavad ja mis on see riigi tegemise eetika. Kas see on isikliku püüne peale ronimise mõnu või sotsiaalse vastutusekoorma vabatahtlik võtmine oma õlule või veel midagi muud?
Igatahes see valimispropaganda periood on küll selline, et pott ajab üle ja leem kärssab. Targast supikeetmisest ja maitsvast roast selles faasis küll mõtteid ei teki. Äkki pärast valimisi läheb paremaks?