Ajakaja: Mõtlemine on vahel mõttekas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uus valitsus on ametis. Suures osas uue põlvkonna poliitikud – noored, energilised ja... kogenematud. Kas võitlus uue ja vana vahel?
Jah, kõrvaltvaatajale tundub nii. Lihtsam on materdada ja kritiseerida, kui õlg alla panna ja aidata ühise eesmärgi nimel, meie oma Eesti heaks. Ei ole ju olemas Reformierakonna või Keskerakonna või sotsiaaldemokraatide Eestit. On vaid üks Eesti, meie Eesti.
Sestap teebki muret, et meedias on esil mitu erinevat kodumaad, mis võitlevad omavahel. Ometi on teada, et selline kaklus ja üksteisele ärapanemine ei ole see, mida Eesti praegu vajab.
Kui on demokraatlikud valimised ja kokkulepped enam-vähem kokku sobivate poliitparteide vahel, siis tuleb ikka päris tõsiselt mõtiskella, milline on valitsemise õiguse saanud poliitikute vastutus oma maa ja rahva ees ja milline on opositsiooni roll selles mängus.
Jah, lihtne on kritiseerida ja oponeerida. Ent mida teha, kui eelarve tõesti ei kipu tasakaalu? Mida teha, et rahavood oleksid riigile ja rahvale õnne ja õitsengut toovad?
Paljud targutavad, paljud heidavad ette, paljud kiruvad ja vannuvad kurja. Aga mida nad ise suudaksid, kui oleksid (pea)ministrid? Kui rahvas on nii rahulolematu, siis kas ise suudetaks paremini?
Mõni aeg tagasi avaldas disainerite liit, et kõik professionaalid peaksid tegema oma tööd ausalt ja kvaliteetselt, eriti kui on tegemist riigi tellimusega. Meie oma riik ju ja keda me siis petame või kellel naha üle kõrvade tõmbame. Mulle väga meeldis nende üleskutse professionaalsele südametunnistusele.
Sest keda me siis “peedistame”, keda petame? Iseennast ju. Kui iga asjatundja, kes kirjutab kriitilise arvamusloo, valitud riigijuhtidele oma abikäe ulataks, mis siis meie riigis ilusamaks läheks?
Kui iga irisev-virisev kodanik pakuks välja lahendusi, mis elamise siin riigis tõesti elamisväärsemaks muudaks, kas siis oleks elu parem või ilusam? Kritiseerida on lihtne ja vastutust tegelikult ei ole. On vaid sõnavabadus.
Praegu on Eestil läbi aegade noorim valitsuskoalitsioon. Kas aitame oma lapsed elu paremaks muutma või ajame oma vana joru edasi, genereerides kriitikat oma egoismist ja pettumustest ja täitumatutest unistustest?
Mu küsimärgid siin tekstis, mida mõni kommenteerija siingi võtab regulaarselt arvustada, peaksid hoopiski mõtlema initsieerima. Kui me ei oska iseeneselt küsida, siis ei leia me ka vastuseid. Ei isiklikul ega ka riiklikul tasandil.
Küsimuste esitamine iseendale ja teistele on ju edasiminemise alustala. Võimalus midagi muuta ja võimalus areneda. Võimalus mõtlemiseks.