AJAKAJA: Tee end nähtavaks!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimaste nädalate meedia on täis sõnumeid hukkunud jalakäijatest. Minu mäletamist mööda ei ole neid sõnumeid varasematel aastatel nii massiliselt olnud. Pime aeg on hakanud määrama meie elu kõige fataalsemal moel.
Päevadel, mil päevavalgus õieti ennast kehtestada ei jõuagi, on keeruline tagada nähtavust liikluses. Autojuhid on tunnistanud, et alati jääb mingi osa vaateväljast varju ja ka kõige parema tahtmise korral ei saa alati kõiki jalgsi kõndijaid märgata.
Lisaks, kui hämaras on kehv tänavavalgustus – nagu hiljuti “Pealtnägija” saates ilmsiks tuli Tallinnas hukkunud koolipoisi juhtumi kohta. Ning, mis seal salata – kui inimene tumedasse riietub ja unustab helkuri külgeriputamise. Vastutustundlikkus on toimiv vaid siis, kui me teadlikult sellele tähelepanu pöörame ning vastavalt ka toimime-käitume.
Aastaid on üritatud inimesi veenda selles, et helkur on meie odavaim elukindlustus. See lihtne sõnum on avalikkuses levinud ka sel aastal – ometigi… Sügisel on alates 1. septembrist liiklusõnnetustes hukkunud 13 jalakäijat, neist üheksa tänaval, kolm põhimaanteel ja üks kõrvalteel. Muidugi võib selle statistika taustal näpuga viibutada nii autojuhtidele kui ka jalakäijatele endile, ent süüdlaste otsimine olukorda ei paranda. Samuti võib öelda, et pole ju see statistika nii hull midagi umbes kolm laipa kuus. Aga kas küünilisus on see, millest peaks lähtuma?
Paar päeva tagasi olin tunnistajaks olukorrale, kus “soliidses puberteedieas” noormehed tänaval katseid tegid – et kas jõuab viimasel minutil auto nina eest üle tee lipsata. Seekord selles kohas läks neil katsega õnneks. Aga mida selline käitumine näitab? Näitab seda, et kuskil on midagi väga valesti nende noormeeste mõistusesse kinnistunud. Kust tuleb tahtmine sellisteks rumalateks katseteks?
Veel on mõnda aega ees pimedust ja libedust. Selles kontekstis võiks kurvast statistikast õppust võtta ja proovida olla nähtavam, hoolivam nii enda kui ka teiste suhtes. Ja jõulukingituses, igas pakikeses, võiks sel aastal olla ka helkur – lihtsaim viis ja võimalus üles näidata hoolimist ja üksteisest lugupidamist.