Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/08/12/12069740t1h0dc2.jpg)
Nasvalt sirgunud noorpurjetajate liigne edu hakkas NSVL-is tekitama konflikte, sest kuidas kuskilt “kolkast” tulnud poisid nii edukad saavad olla.
Viimasel ajal on palju räägitud Islandi jalgpalliimest. Sellest, kuidas riik võttis kätte ja ehitas üsna nullist üles ühe spordiala baasi.
Tulemusi teame kõik. Sarnast lugu võis näha ka Saaremaa purjetamise juures. 1980-ndatel oli Saaremaa purjetamises periood, kus võideti kõik Eesti noortevõistlused ning mitu korda tõusti poodiumi kõrgemaile astmeile ka kuuendikul maakerast laiunud riigi meistrivõistlustel. Meistreid vormiti Nasval.
Meremeeste otsinguil
Purjetamine ja Saaremaa on iseenesestmõistetavalt teineteist täiendavad sõnad. Nii meenutavad paljud nüüdsed keskealised härrasmehed heldimusega Tori vana jahtklubi, kus sai veedetud kogu vaba aeg. Legendaarne Heiti Rebane hoidis poisse küll purjetamise juures, kuid suurest võistluspurjetamisest oli asi siiski kaugel. Suurem areng sai alguse 1970 teises pooles, kui purjetamisega hakati tegelema kutsekeskkooli nr 26 (praegune ametikool) egiidi all ja pioneeride maja juurde asutati purjetamisring. Treener Jaanus Hiie läks suisa Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonda purjetamistreeneriks õppima ja selle ta ka lõpetas.
1976. aastal loodi Saare Kaluri kolhoosis kapten Kaarel Niine eestvedamisel Noorte Meremeeste Klubi. Juba järgmisel aastal alustati Nasval uue veespordikompleksi väljaehitamist. Seda näiteks põhjusel, et Tori lahes ei olnud enam võimalik purjetada. Kogu linna solk suunati Põduste jõkke, mis tõi selle omakorda Tori lahte. See reostas sealset vett ja pani ka vetika korralikult vohama. Seega mindi Nasvale enne, kui sealsed hooned valmis saanud.
Kohaliku noorpurjetamise taastamise isaks kutsutud Kaarel Niinel oli purjetamistreeningute alustamisega väike tagamõte. See pidi olema kasvulavaks ka Eesti rahvusest meremeestele. Alguses purjetamine ja kolhoosi toetus ning siis juba sujuvalt merekooli minek. Nii ehitatigi keskus, soetati varustust ja toodi ka mandrilt treener juurde.
Fred Keert
tõi asjaosaliste sõnul siiamaile juurde teadmisi ja kogemusi ning muutis ka poiste suhtumist.
Piret Hiie-Kivi