Mitte miski ei kaalu üles kodumaa metsa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Mets on midagi niisugust, mis minul teeb hinge seest soojaks ja paneb helisema” tõdeb petitsioonile “Peatame Eesti metsade hävitamise suurtöösturite poolt” alla kirjutanud saarlane Anni Viskus. “Mõni mets annab sooja rohkem, teine vähem. Aga metsa helin ning tunne säilib seal sellest hoolimata.”
Fred Jüssi lausus kord: “Kui sa mingil olulisel ajal satud ühte kohta, siis tekib sul side, mis ilmselt kunagi ei
katke.”
Minul on see side tekkinud Eesti metsadega, sest eestlane on metsarahvas. Või nagu Valdur Mikita ütleb, metsapoole rahvas.
Kui minult siin Islandil, 2400 kilomeetrit kodumaast eemal, küsitakse, mida ma kõige rohkem igatsen, vastan alati: “Metsa.”
Eesti keel on üks rikkamaid keeli loodushäälte poolest: mühiseb, sahiseb, mürtsub, kohiseb.
Mets on koht, kust võib leida hingerahu. Metsas ei ole vaikust, vaid metsal on metsavaikus.
Ma hoolin ja armastan oma Eestimaad nii palju, sest minu kodumaal kasvab mets. Kõrged puud oma jõuga, mis meenutavad mulle, kui väike olen tegelikult mina.
Mul on uhke rusikas rinnale suruda ja rääkida mägede kõrval kasvanud inimestele sellest, kuidas mina kasvasin metsa kõrval. Ja ma tahan, et see nii ka jääks. Ma tahan ise edasi kasvada metsas ja tahan kasvatada oma lapsed ja lapselapsedki.
Põhjusi, miks peatada Eesti metsade hävitamine suurtöösturite poolt, on nii palju. Mitte ükski rahasumma või selle eest ehitatud, tööstuslikult tehtud hüved ei kaalu üles meie kodumaa metsa... ja metsavaikust.
See ei ole ainult ühe kuni mitme puu mahavõtmine. See on metsa kui terviku häirimine, see on lindudelt ja metsaloomadelt kodu võtmine. Seda ei kaalu miski üle!
Oleme väljas selle eest, kust pärinevad meie juured ja kus sai alguse meie ajalugu. Näitame oma pahameelt selle üle, et meie metsa ei tohi mõtlemata puutuda, sest see on oluline.
Metsamajandamine on keeruline ning seda tuleb teha tasakaalukalt! Kui me ei sekku praegusel ajahetkel, võime meie või meie lapsed leida end ühel hetkel olukorras, kus ei olegi enam midagi muuta, sest tehtud kahju on raskesti taastatav, sest puud ei kasva päevaga ning mets ei kujunda end tunniga.
Me peame hoidma enda metsa, sest mets on hoidnud meid läbi ajaloo. Mets kannab endas midagi, mida ei leidu kusagil mujal. Ja seda peab hoidma!