Vilsandil hakkas Sass taas maalima
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aleksander Suuman on peamiselt tähelepanu pälvinud oma luuletustega. Vähem on kirjutatud tema kunstist ja kirjust elust, millesse ühe peatükina kuulub kindlasti Vilsandi periood.
2000. aastal rääkis Sass Eesti Päevalehele, et läks Vilsandile viieks aastaks, kuna ei mõistnud mõningaid mere- ja laevaterminoloogiasse kuuluvaid sõnu. “Seal sõin kuus korda päevas kala ja söön nüüdki peamiselt kala,” rääkis Suuman toona.
Samale põhjusele on viidanud ka Lea Rand oma Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia lõputöös “Aleksander Suumani bibliograafia”. Rand on aga märkinud, et Suuman läks Vilsandile kuueks aastaks. Päris nii kaua ta Vilsandil aastaringselt elada ilmselt ei saanud, kuna aastatel 1958–1975 töötas ta Tartu kunstikoolis õpetajana. 1980. aasta 11. veebruaril võeti Sass tööle riiklikku kunstiinstituuti joonistamise kateedri vanemõpetajana. Vahepealsel ajal ta ühelgi ametipostil polnud.
Victor Verniku teosest “Kõigi saarte hulgas kõige armsam” leiab viite, et Suuman ostis Vilsandil Kopli maja juba 1972. aastal. Järgmisel aastal võõbanud ta maja diisliga üle, et puukoide vastu võidelda, paraku ebaõnnestunult. Seejärel olevat ta aastaks lahkunud. Vernik lõpetab lausega: “Sass asus sinna aastaringselt elama, luuletama ja maalima.” Mis numbrid kalendrist siis vastu vaatasid, jääb mõneti lahtiseks.
Jättis Tartu elu
Samal aastal, kui Suuman 300 rubla eest endale Vilsandil suvekodu soetas, rääkis ta raadiosaates “Ühe luuletuse lugu”: “Praegu on inspiratsiooniga lood kehvad, sest Eesti kirjanike liit kinkis mulle uue korteri. Omaette töötoakene, nii valge ja puhas, et armas inspireeriv petroolipriimus ei sobi siia enam mitte kuidagi.” Seega võib arvata, et hiljuti Tartus uue korteri saanud Suuman ostis Vilsandile maja suvitamiseks ja sel hetkel ei olnud tal kavatsust minna kaugele saarele aastaringselt elama. Sellele viitavad ka mõned seigad kunstniku eraelus.
Sassi kaks aastat noorem õde Helmi Kull elas toona Võrus. Vennaga oli ta lapsest saati lähedane ja Sass oli alati hiljemgi õe tähtsatel eluhetkedel kohal. 1970. aastate keskpaiku oli venna elus tema sõnul suhete virvarr. “Ta sattus haiglasse, kahtlustati vähki, aga õnneks seda ei olnud,” meenutas Helmi. Täpselt teadmata põhjusel tuli ta ära ka Tartu kunstikoolist. Lõpuks lahkus Suuman Emajõe kallastelt nii, et jättis oma senise elu puutumatult maha.
“Sassil oli siuke komme,” nentis Helmi.
Vilsandil käis õde vennal külas vaid üks kord. “Ta oli maad harinud seal, porgandid ja herned maha pannud,” meenutas ta ja lisas, et herned olla lausa majaräästast kõrgemaks kasvanud. Vilsandil olles kohtus Helmi ka teiste saarel olnud kirjanikega – Heino Väli ja Juhan Saarega. Väli juures käidi ka peol. Oli see sünnipäevapidu või soolaleib, Helmi enam ei mäleta. Igatahes oli majas uus valge puitpõrand, millest Helmil kangesti kahju oli. Mehed võtnud napsu ja hakanud kalakasti ühest toa otsast teise veeretama. Nimelt küpsetanud Väli köögis kalu.
Vilsandilt tuli Sass õe sõnul ära seetõttu, et sai korteri Tallinna Kirjanike majja. “Ega tal seal ju midagi teha olnud, kirjutas luuletusi,” nentis Helmi Kull. Umbes samasse aega jääb ka Suumani tööle asumine kunstiinstituudis.
Suumani lähedastest käisid Vilsandil veel tema teine abikaasa Bibi-Mai Suumann ja nende poeg Imat. “Me olime ainult suviti ja ükskord talvel,” meenutas Bibi-Mai. Hiljem, kui nende teed lahku läksid, jäänud Suuman ka talveks Vilsandile. Seejärel ei läinud enam kaua, kui mees juba Tallinna elama asus.
“Ta tegi pastelle ja luuletas. Nii vaikselt,” meenutas Bibi-Mai, kuid lisas, et maalimist ta ei mäleta. Bibi-Mai ise hulkus Vilsandil olles koos pojaga mööda saart ringi. “See oli nagu päeva sisu, laadisime patareisid.” Korra oli Bibi-Mail plaanis minna majakavahiks, aga seda ta siiski ei teinud.
Tartus oli Suumanil kunstifunktsionääridega kõvasti jagelemist. Ülikooli ajal oli ta akadeemilise realismi viljeleja, kuid hiljem hakkas tegema sümbolistlikku ja lakoonilist kunsti ning see toona hästi ei sobinud, ka Tartus mitte. Sass olevat solvunud ja maalimise lõpetanud. Uuesti oligi ta hakanud maalima juba saarel olles, mäletab poeg Imat Suumann.
Peitis end ära
Viimast korda oli Suuman Vilsandil ilmselt 1980. aasta suvel. Mark Soosaare samal aastal tehtud dokumentaali “Vilsandi, mu kodu” sisututvustuses on viidatud, et Suuman käib saarel suviti. Kui Andres Jõeorg 1981. aastal Suumani maja ostis, oli see igatahes juba mõnda aega tühjalt seisnud.
“Ta peitis ennast maailma eest ära, see on päris selge,” arvab Suumani poeg Aapo Pukk, kes puutus isaga esimest korda kokku pärast Vilsandi perioodi. “Ühel hetkel sai tal ilmselt üksindusest ja kalasöömisest villand,” arutles ta, miks isa tagasi mandrile kolis.
Minnes tagasi artikli alguses viidatud Eesti Päevalehe loo “Suumani Sass on alati eksinud” juurde, paistab silma, et viimase sõnaga määratletakse seal Sassi kui erakut. Mõneti üllataval kombel ei saa teda erakuks pidada Vilsandi perioodil. Kõigi meenutuste kohaselt lävis ta nii kohalike kui ka saarel viibivate kirjameestega. Aleksander Suumani luulekogu “Meil siin Hüperboreas” on aga pühendatud tema viimasele abikaasale Silviale. Tõenäoliselt on Suuman kujutanud Silviat ka ühel pastellil, kust vaatab vastu mõtlik tumedapäine naine.
Saarte Hääl
Kokku ilmus talt 12 luulekogu ja kolm valikkogu. Tema looming keskendus inimesele ja loodusele ning nendevahelistele suhetele. Tõlgitud on ta luulet kümnesse keelde. Kõrghariduse omandas Suuman Eesti riiklikus kunstiinstituudis, mille lõpetas 1958. aastal
Oskuslik natuuri tabamine
Vilsandil väljatulnud maalide seas on pruunika koloriidiga suuremas formaadis pilt, kus on kujutatud mõningate karikatuursete joontega tegelasi. Aleksander Suumani kunagise maja praeguse omaniku Andres Jõeoru sõnul on tegu toona Vilsandil elanud inimestega. Ta oskab igale tegelasele lausa nime anda. Teiste seas näeb Jõeorg pildil Heino Välit, kel käsi pikalt ees, loodukaitseala kunagist direktorit Hans Sootsi mundris jne.
Suumani poeg Imat mäletab aga, et isa tõi saarele mitmed oma teosed kaasa ja kõnealune pilt peaks pärinema 1960. aastatest. Kuuldes, kui täpselt sealsed tegelased ära tunti, arvas ta aga, et ka teist versiooni võib uskuma jääda.