Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/10/18/12121607t1h5cbe.jpg)
Vaatamata sellele, et vald on tellinud ringi sõitma suuremahuliste jäätmete auto, võib mõni kodanik ikka kätte võtta ja oma vana diivani keset koduõue põlema pista või talve kestel hoolsalt kogutud olmeprügi jaanilõkkesse visata. Selle asemel, et seda korralikult sorteerida ja ära anda.
Eesti riigis on jäätmete sorteerimine kohustuslik juba üle kümne aasta. Paljud seda siiski ei tee ning igasugused jäätmealased ümberkorraldused tekitavad taas paanikat ja vastumeelsust. Erinevad lahendused on nokk kinni-saba lahti stiilis ettevõtmised. Viimatine näide on oktoobrist alguse saanud katseperiood, mis võimaldab pakendeid ära anda kodu juures.
Olgugi et avalikesse pakendikonteineritesse topitakse ka kõike sinna mitte kuuluvat ning seetõttu ajavad konteinerid sageli üle, tekitas vallavalitsuse idee pahameeletormi. Saarte Hääl vestles valla jäätmete peaspetsialisti Katrin Koppeliga jäätmemuredest üldiselt ning kordamise mõttes võtsime taas läbi ka sorteerimise põhialused.
Alustame algusest. Miks seda sorteerimist vaja on? Paljudele tundub, et see on nagu millegi tegemine tegemise pärast.
Prügis sisaldub väga palju igasugust toorainet. Jäätmed on pigem ressurss ja nende matmine prügilasse on selle raiskamine. Jäätmetes olevaid materjale on raske, kallis ja lausa võimatu uuesti kasutusele võtta, kui need jõuavad käitlejani ühe suure massina. Seega tuleb jäätmeid nende tekitamisel eelsorteerida. Kui eeldada, et küll keegi teine sorteerib, siis esiteks on see järelsorteerimine tunduvalt kallim ja teiseks on ressursi kvaliteet sel juhul palju halvem. Ettevõtted, kes toodavad teisesest toormest uusi tooteid, eelistavad puhast ja ühetaolist toorainet.
Palju on kuulda juttu, et miks on vaja prügi sorteerida, kui prügiveokis visatakse kõik kokku.
Vedajal ei ole õigust visata kokku liigiti kogutud jäätmeid ja segaolmejäätmeid. Seda tehes rikub ta üldjuhul seadust. Kui märgatakse, et jäätmevedaja tühjendab liigiti kogutud jäätmete konteinereid samaaegselt segaolmejäätmete konteineritega ühte veokisse, siis tuleks vallavalitsust sellest teavitada. Saaremaal ei kasutata praegu veel mitmekambrilisi jäätmeveokeid, mistõttu tuleb kõik jäätmeliigid kokku koguda eraldi veoringil.
On muidugi erandeid. Kui näiteks avalikku vanapaberikonteinerisse on pandud väga palju olmeprügi, mis omakorda rikuks ka juba veokisse pandud vanapaberi kvaliteedi, siis võib selle vanapaberikonteineri tühjendada olmeprügi veoringil. Kuid see saab olla vaid erandjuht, mitte tavapärane olukord ja tavaliselt tuleb tellijale valede jäätmete kohta ka fototõestus saata.
Kui tahame olla seaduskuulekad ja oma prügi sorteerida, siis mida tuleb sealjuures esmajoones silmas pidada?
Kõige tähtsam on sorteerimisega algust teha. Kui teha endale selgeks, kuidas neid jagada ja kuhu erinevaid jäätmeid viia saab, siis selgub, et sorteerimine polegi nii raske ja prügiarve jääb sorteerimise tulemusena ka väiksemaks. Prügiauto peab vähema koguse tõttu konteinerit harvemini tühjendama.
Tõsi on see, et täpne sorteerimine on tähtis. Papp-pakendi või vanapaberi kvaliteedi saab väga lihtsalt ära rikkuda, visates papikonteinerisse mingeid vedelaid jäätmeid. Alati tasub lugeda konteineril olevaid kleebiseid, kus on kirjas, milliseid jäätmeid sellesse konteinerisse panna. Kui ei ole kindel, millise jäätmeliigiga konkreetsel juhul tegemist on, tuleb see asi visata segaolmejäätmete konteinerisse. Sellega on tagatud, et ei rikuta ära teiste sorteerijate vaeva.
Kuhu siis mingi prügi minema peaks?
Elutegevuse käigus tekkinud peamiste jäätmeliikide jaoks on ette nähtud eraldi konteinerid või käitlemise koht. Vanapaber läheb avalikku vanapaberikonteinerisse, kortermaja elanikud saavad selle panna oma maja vanapaberikonteinerisse. Biojäätmed oma kompostrisse. Kui seda pole, siis viia Kudjape jäätmejaama, kortermaja elanikud saavad kasutada oma biojäätmete konteinerit. Pakendid lähevad oma pakendikotti või -konteinerisse. Saab viia ka avalikku pakendikonteinerisse.
Vanad elektroonikaseadmed, ohtlikud jäätmed, patareid ja akud, päevavalguslambid ja vanarehvid võib viia jäätmejaama, kus need võetakse elanikelt üldjuhul tasuta vastu. Sorteerimisest järelejäänud jäätmed tuleb panna oma segaolmejäätmete konteinerisse või jäätmekotti. Nende äravedamise eest tuleb tasuda.
Palju segadust tekitavad pakendid. Kust jookseb piir materjali ja pakendi vahel? Kas kingakarp on pakend või papp?
Pakend on müüdava kaubaga kaasnev materjal, mis pannakse tootele juurde selle kaitsmiseks. Näiteks pappkast ja vahtplastikugraanulid uue televiisori ümber või hügieeni tagamiseks mõeldud kilekott leiva ümber. Pakend on ka toote reklaamimiseks mõeldud ilus parfüümipudel või riidepuu. Samamoodi on pakend ka õunapuu plastmassist istutuspott, kuna see on mõeldud transportimiseks, või siis suur paberist jahukott.
See, et istikupotti saab korduvkasutada, ei tähenda, et tegemist poleks pakendiga. Pakendite korduvkasutamine on loomulikult väga hea ja vähendab selle toote jalajälge. Eesmärk võikski olla see, et kui toodet pole võimalik müüa ilma pakendita, siis on seda pakendit vähemalt võimalik korduvalt uuesti kasutada. Näiteks WC-paberi rullide ümber olevat kilekotti saab kasutada prügikotina, kui disainida see selliselt, et kilekott avades ei rebene ja sobitub ilusasti prügikasti peale. Selliste lahenduste leidmiseks on internetis terveid lehekülgi.
Ühekordne kohvitops võib olla nii pakend kui ka toode ise. Kui osta kohvi, mis on ühekordseks kasutuseks mõeldud kohvitopsis, siis on see kohvitops pakend, sest osteti ju kohvi ja seda oleks võinud müüa ka korduvkasutatavas tassis.
Kui osta poest aga 20 ühekordset kohvitopsi, siis need kohvitopsid ei ole pakendid, sest eesmärk oligi osta neid kohvitopse, mitte neis sisalduvat toodet. Samamoodi nagu ühekordseid kohvitopse, võib ka riidepuid osta eraldi ja sel juhul ei ole tegemist pakendiga. Kui osta aga riidepuu koos tootega, näiteks ülikonnaga, on tegu pakendiga.
Mõnel puhul on toote ümber olev pakend toote kasutamiseks vajalik – näiteks teekott või kalmuküünal. Siis ei ole tegemist pakendijäätmega, mida peaks saama tasuta ära anda, sest pakend on osa sellest tootest.
Asi kipub väga keeruliseks minema.
Vahel võib tõesti olla keeruline otsustada, kas tegemist on pakendijäätmega või mitte. Nendest üksikutest juhtudest ei tasu heituda. Kahtluse korral võib konkreetse jäätme panna segaolmejäätmete konteinerisse. Võib uurida ka pakendiorganisatsioonist või vallavalitsusest, kust antakse kindlasti vastus. Samuti tasub avalike konteinerite puhul alati vaadata, mis sinna peale on kirjutatud. Segadusse ajab ka see, et kas sinisesse pakendikonteinerisse võib panna ka vanapaberit. Pakendikonteinerid on ette nähtud pakendite, mitte vanapaberi kogumiseks. Kui sinisel konteineril on aga silt, mis lubab sinna ka ajalehti jm vanapaberit panna, siis võibki seda teha.
Pakendite kogumise juures on oluline ka pesemisnõue, et need ikka täiesti tühjad ja puhtad oleksid. Kas peab siis kõik pakendid enne hoolsalt üle küürima?
Pakendid tuleb teha tühjaks, kuid nende ülepesemine svammi ja nõudepesuvahendiga ei ole vajalik. Kui pakendi sees on toidujäätmed, siis sageli piisab loputamisest ja nõrutamisest. Oluline on, et sellest pakendist ei valguks midagi välja, mis võiks teised pakendijäätmed määrida. Toidujääkidest puhastamine on oluline ka selleks, et pakendikott ei läheks haisema.
Paljulevinud ja kõvasti juurdunud komme, mis ei taha kaduda, on eriti maapiirkondades prügi põletamine. Tuleb seda tihti ette?
Prügi põletamist või sellist kavatsust avastame päris sageli. Näiteks põletas üks Laheküla elanik õues tünnis oma vana mööbli tükke nii, et kogu piirkond haises. Kohaliku inimesega vesteldes kuulsime, et see olevat igalaupäevane probleem.
Prügi põletamine on mõistagi keelatud. Põletada võib ainult oksi, lehti, kiletamata paberit ja pappi ning värvimata, lakkimata ja immutamata puitu. Muude jäätmete põletamisel läheb õhku ohtlikke ühendeid, mis on meile endile ohtlikud ja samuti kaaskodanikele.
Vaatamata sellele leidub aga ikka inimesi, kes peavad normaalseks vanade riiete, vana mööbli või ka igapäevase olmeprügi põletamist. Jaanipäeva eel ringi liikudes võis näha päris mitmeid ettevalmistatud lõkkeid, kuhu oli koos okste ja palkidega sätitud ka vanu värvitud uksi, värvitud laudu ja lihtsalt olmeprügikotte. Sellise jaanilõkke süütamisel hingavad mürgist tossu sisse kõik lõkke ümber viibijad, ka lapsed.
Selleks, et vana mööbli lõkkes põletamist vähendada, toimus sel aastal kogu vallas suurjäätmete tasuta vastuvõtukampaania. Selle käigus kogusime kokku umbes 270 tonni suurjäätmeid. Osa nendest jäätmetest oleks ilma kampaaniata kindlasti lõkkesse sattunud.
Prügi pole lihtsalt prügi
Teeme väikese testi ja küsime mõne asja kohta, kuhu see panna. Esiteks hambapastatuub?
Tühjaks pigistatuna pakendikonteinerisse. Kui on selge, et sinna on jäänud toodet sisse ja selle puhtaks loputamiseks kuluks ülemäära palju vett, siis segaolmejäätmete hulka.
Tühi väetisekott?
Pakend, kui see kott on tõesti tühi. Kui seal on jäägid sees, siis on tegemist ohtliku jäätmega ja see tuleb viia jäätmejaama.
Mähkmed?
Segaolmejäätmed.
Kingakarp?
Papist kingakarp papp-pakendi konteinerisse, kui seda pole, siis segapakendikonteinerisse. Kui on kodune kogumine, siis pakendikotti või -konteinerisse.
Elektroonikakastide sees olevad vahtplastikust toestusmaterjalid?
Pakend.
Torusiili ja muu sellise kodukeemia pudelid?
Tühjana on see pakend. Kui toodet on sees, siis ohtlik jääde ja tuleb viia jäätmejaama.
Foolium?
Kui selle sisse on näiteks pakendatud kohvi, siis on tegemist pakendijäätmega. Kui see on foolium, mille sees küpsetame kodus liha, siis on see segaolmejääde.
Väheses koguses remondi- ja lammutusjäätmed – näiteks tilk värvi või üksik aknaraam? Kas neid tohiks panna olmeprügisse?
Ei. Jäätmevedaja võib jätta konteineri tühjendamata, kui selles on valed jäätmed, või küsida lisatasu. Ohtlike jäätmete puhul on see nõue eriti range, sest ohtlike jäätmete käitlemine toimub keskkonnakaitsest tulenevalt teisiti.