SAAME TUTTAVAKS: Teise ringi poodide võluvägi

ASTUGE SISSE, kutsub Butiiki pidav Sille Alliksaar lahkesti. Foto: Saarte Hääl

Kasutatud kraami müüvad ehk nn teise ringi poed on populaarsed kohad, mida külastavad nii kehvemal järjel olevad inimesed kui ka need, kel rahapuudust pole. Mis rahvast sinna tõmbab ja kes seal töötavad?

Kuressaares Raekoja tänava ääres vanas puitlaudisega majas tegutseb koguni kaks kasutatud rõivaste poodi: Aarete Saar ja Butiik. Aarete Saare omanik Diana Saar ja Butiigi omanik Sille Alliksaar end konkurentideks ei pea, pigem headeks naabriteks, kes teineteisele ikka appi tulevad, kui tarvis. Näiteks on Dianal Sille pole võti, igaks juhuks. Näiteks kui klient naaberpoe ukse taga ootab, teeb Diana külalisele ukse lahti ja asub korraks Butiigi müüja rolli.

Ka oma kauba tellivad Diana ja Sille samast kohast Inglismaalt.

"Mina olen "kaltsunduses" töötanud 19 aastat," ütleb Sille. Sõna "kaltsundus" ta kasutada ei häbene. Olgugi et kaltsudeks tema ja Diana kauplustes müüdavaid rõivaid küll pidada ei saa. Kõik korralikud ja kvaliteetsed, üks kleit ja jakk uhkem kui teine.

2000. aastal pidas Sille poodi väikeses toas Uuel tänaval asuvas majas, seejärel turul. Mõlema koha miinus oli see, et tohutuid kaubakoguseid tuli tassida teisele korrusele. Siis müüs Sille teise ringi kraami Lossi tänaval Arensburgi hotelli vastas. Praegusesse kohta Raekoja tänaval tuli ta aga Diana kutsel. "Kuigi mul on siin palju väiksem ruum, olen väga rahul," kinnitab Sille. Et olemasolevast ruumist maksimumi võtta, on ta poole oma rõivakraamist riputanud lae alla.

Seitse aastat Cartini teksapoe juhatajana tegutsenud ja seejärel aasta Sportlandis töötanud Diana sattus Aarete Saarde tööle 2012. aastal.

"Kui Sportlandist koondamise järel koduseks jäin, kutsus Astrid Akel (praegune Ave Kirppise omanik – toim) mind siia," räägib ta. "Kaks aastat hiljem otsustas Astrid poe maha müüa, mina aga selle temalt ära osta."

Eks oma rolli mänginud Diana otsuses ka kaupluse nimi: Aarete Saar. On ju ka tema enda perenimi Saar. Diana on oma toonase otsusega rahul. Tema ja Sille teevad oma tööd rõõmuga. Kuigi teise ringi poes jagub tegemist rohkem kui küll, on naistel vabadus ise otsustada – näiteks poe lahtiolekuaegade üle.

Nii Aarete Saar kui ka Butiik ostavad oma kauba Inglismaalt, samalt – ja hoolega teiste pakkujate seast valitud – hulgimüüjalt. Olgu öeldud, et "kaltsunduse" valdkonnas hoitakse väärt kraamiga varustajaid kiivalt saladuses.

Kauba saabumist ja sorteerimist võrdlevad naised jõuludega – iial ju ei tea, mida igast uuest kotist leida võib. Kuna poodides laoruume ei ole, sorteerivad, pesevad ja triigivad naised hulgimüüjalt saabunud rõivaid oma kodus, võttes selleks aega õhtuti ja nädalavahetustel.

Mitmes teise ringi poes töötanud Sille hinnangul on Inglismaalt saadetud kaup korralikum ja kvaliteetsem kui Saksamaalt toodud kraam. Viimase hulka sattus sageli selliseid rõivaid, mille eelmine omanik oli juba viledaks kandnud ja siit-sealt nõelunud. Inglismaalt saabuvate rõivaste seas on aga kergekäeliselt ära antud ja vahel suisa uusi esemeid, hinnasildidki veel küljes.

Kui ülerõivaid ostetakse "kaltsukast" meeleldi, siis on neid, kes näiteks voodipesu sealt soetama ei kipu.

"Minult on küsitud, et kes see kasutatud voodipesu ikka tahab," räägib Diana. "Seepeale olen öelnud: siin on see voodipesu kuulunud heal juhul ühele perele. Hotellis voodis magades ei tea sa kunagi, kes, kui palju ja kuidas sealset voodipesu kasutanud on."

Diana ja Sille sõnul leidub Aarete Saare ja Butiigi külastajate seas igasugust rahvast: kaunist kleiti soovivaid naisi, lasterõivaste jahil noori emasid, tööriideid otsivaid mehi.

"Kord tuli meile daam, kel oli plaanis õhtul ooperipäevadele minna, ent oli oma kleidi ja kingad koju Pärnusse unustanud," räägib Diana. "Leidiski meilt uue kleidi ja kingad ja teatas: "Nüüd lähen etendust vaatama!"."

Mõlemad poeomanikud on juhtunud telekast nägema, kuidas mõnel üritusel on kaamera ette jäänud inimestel nende kauplustest ostetud rõivad üll.

"Teise ringi poodide võlu on see, et meie valik on suur ja siit saad asja, mida teistel ei ole," lausub Sille. "Hinnavõidust võrreldes tavaliste poodidega ei tasu rääkidagi."

Vahel satub kauba hulka ka väga erilisi asju. Diana demonstreerib ajakirjanikele sõjaajast pärinevat binoklit, mida ta müüki panna ei raatsi. Sille aga mäletab hästi uhket helesinist kašmiir- või villasegust mantlit, mis oli õmmeldud ilmselt kellelegi Briti kuningakojast – 1960-ndate moe järgi õmmeldud mantli sees ilutses kuningakoja vapp. "Tagantjärele on mul hirmus kahju, et selle mantli ära müüsin," tunnistab ta.

Sõbralt Sõbrale poel on oma fännklubi

Lasteaia tänaval tegutsevast kauplusest Sõbralt Sõbrale võib leida peaaegu kõike – joogiklaasist raamatukapini, laualinast voodini. Rõivastest-jalanõudest rääkimata.

Sel esmaspäeval on kauplus külastajatele suletud, sest saabunud on uus kogus kaupa, mis kõik tuleb veokilt maha laadida, majja vedada, lahti pakkida, sorteerida, hinnasiltidega varustada ja igale asjale poes oma koht leida. Parasjagu ootavadki Sõbralt Sõbrale töötajad ja nende abilised Rootsist kohe-kohe kohale jõudvat kaubakoormat.

"Kauba sorteerimisel on töömaht meeletu," ütleb juhataja Maris Fedorov. "Kui kastid saabuvad, ei tea me kunagi, mis seal sees on – kas tekstiil, klaas, mänguasjad või hoopis potid-pannid."

Päris kõike müüki panna siiski ei saa – paraku leidub kvaliteetsete asjade seas ka kõlbmatut kraami.

Maris on poe juhataja ametit pidanud kaks aastat, varem töötas ta oma kolme lapse kõrvalt osalise ajaga Rimis. Kuigi valdkond on üks, teenindaja tööd Rimis ja juhataja ametit Sõbralt Sõbrale kaupluses võrrelda ei saa. Siin teeb ka juhataja sama tööd, mis teised – seisab kassas, võtab vastu, sorteerib ja paigutab kaupa, suhtleb klientidega.

Viiest inimesest koosneva personali ainsa meeshinge Arviti ülesannete hulka kuulub mööbli tõstmine ja paigutamine. Samuti on poel oma koristaja.

Kui kauba saabumise päeval on kohal kõik töötajad, siis tavalisel päeval korraga kaks-kolm inimest. Kahe tunni kaupa seistakse kassas, ülejäänud ajal hinnatakse kaupa ja suheldakse klientidega – kes külastajatest tahab mõõta voodit, kes tahab üht-teist küsida kirjutuslaua kohta, kelle jaoks on kapi äraviimiseks tarvis uksed lahti teha.

Töötukassa kaudu saab kaupluse personalile ka vabatahtlikuna appi minna. "Ootame väga!" kinnitab Maris. Samuti pakuvad kaubapäeval end meelsasti appi Kuressaare päevakeskuse kliendid, puudega mehed.

Üsna levinud arvamus, et teise ringi poe müüjad saavad meeldima hakanud esemed endale tasuta, Marise sõnul Sõbralt Sõbrale poes küll paika ei pea. "Ka meile kehtib sama hind, mis toote peal kirjas," märgib Maris. Küll aga saab kaupluse personal kasutada oma töötaja krediiti.

Sõbralt Sõbrale ostjaskond on kirev – käib nii neid, kel uute asjade ostmiseks raha napib, ent ka jõukaid inimesi.

"Enamik kliente tuleb siia oma kodu jaoks midagi erilist otsima – mida teistel ei ole," räägib Maris. "Kui võtan kaubanduskeskusest riiulilt vaasi, jääb samasuguseid sinna ju veel üheksa tükki," toob ta võrdluse.

Väga palju on külastajate seas kollektsionääre: keda huvitavad pisikesed tassikesed koos alustaldrikutega, keda klaasist valmistatud lilled. Üks Sõbralt Sõbrale poe püsiklient kogub aga kõikvõimalikke kasse: keraamilisi, puidust, seinaplaatidele maalituid. Ka antiigihuvilisi satub poodi üsna sageli.

On ka selliseid külastajaid, kes astuvad Sõbralt Sõbrale poodi nagu muuseumi – põnevat väljapanekut uudistama. On neidki – eriti eakamate inimeste seas – kes käivad kaupluses lihtsalt aega parajaks tegemas.

Kõige rahvarohkem on muidugi see päev, mil uus kaubavalik välja pandud. Siis on kaupluse "fännklubi" juba enne poe avamist ukse taga ootamas.

Vahel satub Sõbralt Sõbrale kaubavaliku hulka üht-teist tõeliselt hinnalist. Selline asi võib juhtuda näiteks siis, kui inimeste kodud Rootsis on pärast nende surma, hoolekandeasutusse või lähedaste juurde kolimist tühjaks kraamitud, sugulased aga sinna jäänud asju väärtuslikuks ei pea ja need "uuele ringile" saadavad. Alles hiljuti saabus sel moel Kuressaare Sõbralt Sõbrale poodi suur ja uhke kellade kollektsioon.

"Iga kella eest saime sama hinna, mille eest tavaliselt müüme diivanit," märgib Maris.

Pood võtab annetustena müüki ka kohalike inimeste toodud asju. Need varustatakse kaupluses punase hinnasildiga, mis tähendab, et nende müügist saadud raha on 100% mõeldud heategevuseks. Summade eest, mis annetatud kaupade müügist koguneb, korraldatakse laste jõulupidusid, laagreid ja puudust kannatavate laste sünnipäevi.

"Abistame ka näiteks tuleõnnetuses kodu ja vara kaotanud peresid," ütleb Maris.

Marisele tema töö meeldib, kuna see on mitmekülgne ja tegemist jagub rohkem kui küllaga. "Meil on ka väga tore kollektiiv," leiab Maris. Oma kolleegidega saab ta sageli kokku pühapäeviti Siioni kirikus, kuna kõik nad on koguduse liikmed.

Vabatahtliku tööga rahul

Bussijaama kõrval asub heategevusühingu MTÜ Meelespea kauplus, mille müüjad teevad oma tööd mitte palgaliste, vaid vabatahtlikena.

Teisipäeval, kui Meelespea kaupluse uksest sisse astume, tervitab meid Veera Koitla, kes sätib stangel rippuvaid rõivaid.

Veera on pensionil, ent kui MTÜ Meelespea juhatuse liige Aive Laanemets tegi talle pakkumise müüjaks tulla, võttis ta selle vastu. Ehkki vabatahtlikuna tegutsemine oli Veera jaoks uus asi, ei näinud ta selles probleemi: "Lapsed on ju suureks kasvatatud, pensioni maksab mulle riik – miks mitte kodus istumise asemel vabatahtlikku tööd teha?"

Rõivaste, jalanõude ja kodukauba müügist saadud raha eest aitab ühing puudust kannatavate lastega peresid ja teisi abivajajaid, korraldab heategevusüritusi ja -projekte.

Kauplusel on kaks vabatahtlikust müüjat, seega jääb Veeral oma asjadega tegelemiseks aega piisavalt. Kauplus on Veera jaoks see koht, kus saab erinevate inimestega suhelda. Külastajate seas on ju igasugust rahvast.

"Kuna bussijaam on siinsamas kõrval, käib meil kõige rohkem maal elavaid inimesi," räägib Veera.

Juba poodi astudes jäävad külastajale silma lasterõivad – tillukesed kombed, joped, kleidid, püksid. "Miks siis kalleid rõivaid osta, kui peaaegu uued saab peaaegu olematu raha eest?" leiab Veera. "Lapsed kasvavad ju nii kiiresti ja paljusid rõivaid kantakse vaid mõned korrad."

Kuna Meelespeast käiakse sageli stiilipidudeks rõivaid otsimas, on kaupluses spetsiaalne boks, kust selliseid riideid ja aksessuaare leida võib. Paljud, kes poodi sisse astuvad, et "niisama ringi vaadata", ostavad lõpuks siit midagi ikka kaasa.

Müüjate töö on kaubale hinnasildid kleepida – tõsi, päris iga ese lipikut külge saama ei pea –ja seejärel igale asjale müügisaalis õige koht leida. Igaõhtune ülesanne on aga "kassa ära teha".

Kui müüki panemiseks on toodud suurem kogus kaupa, teevad sorteerimistööd lisaks kahele müüjale ka teised MTÜ vabatahtlikud. Muidu lihtsalt ei jõuaks.

Veera sõnul kipuvad inimesed vahel Meelespeasse tooma ka täiesti kõlbmatut, räpast või katkist kraami, mis tuleks hoopis minema visata. Selline hoolimatus kasvatab aga heategevusühingu prügiarveid tohutult.

"Alles hiljuti, kui meie teine müüja ukse taha jäetud koti sisu üle vaatas, tuli ühe haisva kampsuni seest nähtavale surnud hiir," kirjeldab Veera.

Tuleb aga ette sedagi, et heategevuseks antud kraami hulgas on hinnalisi asju: uhiuusi riideid, mil hinnasildidki veel küljes, reisidelt ostetud suveniire, isegi kristalli, mida mõni aastakümme tagasi väga väärtuslikuks peeti.

"Ajad on muutunud," tõdeb Veera.