JUHTKIRI: Ausast tantsust asi kaugel

MEESTE TANTS: (Vasakult) Argo Riik, Ole Leemet, Ain Arus.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

See, mis toimub suvisele suurele tantsupeole pääsemise või mittepääsemise osas, ei ole ühestki otsast kena. Kui lubatakse punkte, siis tuleb need punktid ka anda. 

Kui tantsijad on teinud sõna otseses mõttes kuude kaupa rasket trenni, tuleks neile ka öelda, miks on ühed kehvemad kui teised. Siis poleks tantsijatel muud kui kriitika omaks võtta. Sellega nõustumine või mittenõustumine on igaühe enda asi. Laulupeo puhul oli asi lihtne. Iga koor sai oma esinemise eest punktid ja selgitused, miks just nii.

Paraku ei suvatse tantsupeo juhid isegi põhjendada, miks algselt lubatud punkte ja tantsupeo ettetantsimiste tulemust ei näidata. Kujutage ette olukorda, kus olümpiamängude võimlemisvõistlusel öeldakse äkki, et seekord me punkte ei anna. Võitis X, teine oli Y ja kolmas Z. Kõik. Teema maas. 

Spordis on väljend “aus mäng”, mis tegelikult peaks kehtima ühiskonnas üldiselt. Praegu on sellele põhimõttele peale astutud.

Südamest kahju on sellest, et kihelkondlased ja muhulased seekord oma rahvarõivais ise tantsuplatsile ei jõuagi. Muhu tanu kandes tantsib ehk hoopis keegi Raplast ja Kihelkonna seelikus keerutab keegi Jõhvist. Olid ju nende kantide rahvariided veel mõni aeg tagasi tootmiskombinaatide masstoodangu nimekirjas. 

Muhulased ja kihelkondlased vaatavad pidu aga telekast ja mõtlevad, et miks siis ometi nemad ise seal ei ole. Keegi ei tea.

Tagasi üles