/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
/nginx/o/2019/05/13/12162562t1h9dea.jpg)
“Nii armas!” õhkavad paljud inimloomad nunnut kutsikat või uhket täiskasvanud koera või kassi nähes. “Nii tahaks endale sellist looma!” Osa teeb oma loomavõtmise soovi teoks, mõtlemata, mida selline otsus endaga kaasa toob.
JUHTKIRI: Loom pole asi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Adumata, et loom pole üksnes elus asi – et kui tuleb tuju tegeleda, siis tegelen. Et kui enam ei viitsi – ah, küllap see loom siis kuidagi hakkama saab. Mis seal siis ikka – aeg-ajalt veidi toitu ette visata ja kui meelde tuleb, siis joogikaussi pisut vett kallata. Ja kui see meelest läheb, mis siis ikka. Ka loomadele on ju “aeg antud elada, aeg antud surra”...
Paraku on neid, kes sellist mõtteviisi sugugi õigeks ei pea, vaid hooletusse jäetud ja väärkoheldud loomi aidata püüavad.
Tahaks loota, et end loomasõpradeks pidavate, ent tegelikult loomadest mittehoolivate kahejalgsete jaoks on loomakaitsjate ja -päästjate aktiivsus vähemasti sama tülikas nähtus kui pind pehmes kohas. Küllap on siis vähem neid, kes loomi väärkohtlevad ja saatuse hooleks jätavad.